KIRJUTAJA

Alessandro Roccati

Kas on kedagi, kes oleks nagu Hord?edef v?i kedagi, kes oleks nagu Imhotep? Meie seas pole kedagi, kes oleks nagu Neferti v?i Heti. Ma meenutan nimesid Ptahemd?ehuti, Haheperraseneb. Kas on kedagi teist, kes oleks nagu Ptahhotep v?i Kaires? (Chester Beatty pap??rus IV, 3. 5.)

Nii algab kuulus l?ik, milles loetakse ?les vanaegiptuse kirjutajad. V?ime neid nimetada klassikuteks, sest k?ik nad elasid palju sajandeid varem, kui see kirjat?? koostati (arvatavasti 13. saj eKr) ning kirjutasid vanaegiptuse keeles, mis erines ?snagi palju tekstis kasutatud uusegiptuse keelest. Tsitaadi tundmatu autor ei v?si kordamast, et kiri on p?sivam kui kivi, mida kasutatakse p?ramiidide ehitamiseks. Seega v?ib iga?ks, kes oskab kirjutada, j??dvustada end tulevaste p?lvede jaoks palju kindlamini, kui teevad seda luksuslikesse hauakambritesse suletud muumiad.

II aastatuhande viimasel veerandil eKr, paleede k?rgkultuuri hiilgeajal, oli see ?ldlevinud seisukoht. Ent paljud m?rgid viitavad sellele, et asjad pole sugugi mitte alati nii olnud. Kes olid ?ldse need kuulsad kirjamehed, keda tsitaadis mainitakse? Enamikku neist tunneme kui autoreid, kelle teosed on t?naseni s?ilinud.

Hord?edef (tuntud ka kui Hardedef) oli vaarao Cheopsi (Hufu) poeg, kellest ei saanud kunagi valitsejat. Talle omistatud ?petuss?nu loeti Ramseste ajal ja hiljemgi. Kirjat??st on s?ilinud fragmendid, mis annavad sellest k?llalt t?pse ettekujutuse.

Saqqarah’ astmikp?ramiidi (k?ige vanemasse p?ramiidi) maetud 3. d?nastia vaarao Net?erihet-D?oseri vesiiri Imhotepi kirjat??dest ei ole aga midagi s?ilinud. Imhotep oli kuulus arhitekt, ?petlane ja arst (nii et teda v?iks v?rrelda kreeklaste Asklepiosega) ning teda austati kuni (ja eelk?ige) vaaraode perioodi l?puni. Egiptuse rahva seas oli ta niiv?rd populaarne, et tema kummardamist v?iks v?rrelda kristlike p?hakute kultusega.

Kaugemast minevikust p?rit maagile ja ennustajale Nefertile omistatakse ettekuulutus 12. d?nastia kohta. Selle olevat oma k?ega kirja pannud Cheopsi isa ja 4. d?nastia rajaja Snofru (keda peeti anakronistlikult kirjaoskajaks).

Heti (Duaf-heti) elas 12. d?nastia valitsusaja alguses. Tema olevat koostanud kuulsa elukutsete kataloogi (niinimetatud „Elukutsete satiiri”, millega tutvume hiljem l?hemalt). Kirjutise eesm?rk oli naeruv??ristada k?iki teisi elukutseid v?rreldes kirjutaja ametiga.

Ptahhotepi „Elutarkus”13, mis on k?llap oma ?anri tuntuim ja t?ielikult s?ilinud tekst, kirjutati 5. d?nastia ajal ning meieni on j?udnud sellest mitmed k?sikirjad, mis valmisid 12. d?nastia ajal. Selles tekstis kirjutajaid aga ei mainita.

Ei ole sugugi paradoksaalne, et III aastatuhande teokraatlikus riigis, mida nimetatakse ka Memphise monarhiaks v?i p?ramiidide ajaks, peeti lugemisoskust kirjutamisoskusest t?htsamaks. Teiste s?nadega ?eldes: oli olemas mitu kirjaoskuse taset ning tundub, et tekstide loomist peeti sealjuures teisej?rguliseks. Kogu III aastatuhande eKr oli kirjutaja eelk?ige kirjas?steemi looja, leiutaja ja t?iustaja. Kui v?lja arvata valitsusele vajalike aruannete koostamine, mis ei n?udnud erilisi oskusi, kuulus kirjutaja ?lesannete hulka tekstide koostamise k?rval graafiliste kujundite v?ljam?tlemine. P?ramiiditekstides r??gitakse vaaraost, kes „on jumaliku kirjarulli kirjutaja: ta r??gib sellest, mis on [s.t loeb] ja loob seda, mida pole [s.t kirjutab]” (1146 c). Kirjaoskus eeldas kogu III aastatuhande eKr mitte ?ksnes lingvistilisi teadmisi, vaid eelk?ige k?igi tekstides esineda v?ivate m?rkide ja s?mbolite tundmist. See oli eriti oluline religioossete tekstide puhul, aga just sel otstarbel (mitte arvepidamiseks, kirjavahetuseks v?i seadusteks) kirja III aastatuhandel eKr peaasjalikult kasutatigi.

Lingvistilisest seisukohast oli kirjutaja eelk?ige see, kes oskas muuta k?nekeele virvarri ?htseks kirjutatud tekstiks. III aastatuhande egiptlaste meelest oli kiri tegeliku maailma t?etruu peegeldus mitte ?ksnes ?ksikute graafiliste s?mbolite (hierogl??fide) kaudu, vaid ka kirjapandud s?nade kaudu. K?ik, mis pandi kirja, pidi vastama tegelikult olemasolevatele asjadele; teisalt, millegi ellukutsumiseks piisas vaid see s?nadesse panna.14 Selles m?ttes oli kirjakeel riigi (v?i pigem k?ll templi, sest kirjaoskus tekkis templis) ametlik keel. Seda peeti ainsaks „?igeks” keeleks. K?ik teised keeled, mida r??giti Niiluse ?mber j??val suurel ja k?ike muud kui ?htsel territooriumil, olid „segased” ning arvati, et neid ei saa ametliku keelega ?hele pulgale panna, r??kimata veel teiste kultuuride keeltest, mida teadlikult ignoreeriti. Erinevalt n?iteks Mesopotaamiast ei tekkinud Egiptuses kunagi vajadust asendada algset k?nekeelt m?ne teisega, millega kaasneb kiri, ning kaks keeles?steemi kuidagi ?hendada. V?iks isegi v?ita, et Egiptuses k?sitleti k?iki nii ruumist kui ka ajast tingitud keele muutusi „eba?igetena”. Kiri t?hendas egiptlastele ?hte ainsat keelt, millega kiri moodustas lahutamatu terviku.

Sel viisil ?hendatud keel ja kiri pidid vastama k?igile rituaalsetele n?udmistele, mis tulenesid nii usukommetest kui ka graafilisteks s?mboliteks teisendatud entiteetidega seostatud tabudest. Selles valguses n?ib tundmatu autor, kes koostas p?ramiiditekstid, mille s?steem erinevates matusekompleksides varieerub, t?elise teadlasena. Ajendatuna vajadusest leida lahendus rituaalsetele ja keelelistele probleemidele, laiendas ta oluliselt ettekujutust kirjast kui keele foneetilise ja semantilise sisu edasiandmise vahendist. N?iteks Teti p?ramiidil oli otsustatud eemaldada graafilistest s?mbolitest k?ik elusolenditega seotud m?rgid. Sel moel muudetud s?nade t?hendus oli siiski t?iesti arusaadav. M?nes teises kohas taheti v?imalikult t?pselt edasi anda s?na moodustavate komplekssete m?rkide foneetilist sisu. Sel juhul lisati igasuguste kahtluste v?ltimiseks v?imalikult palju „foneetilisi t?iendeid”. Nii kujunes j?rgmiseks aastatuhandeks piisavalt keerukas graafiline instrument, mis v?imaldas edastada k?ikv?imalikke s?numeid. Kirjast oli saanud t?iuslik kommunikatsioonivahend.

M?istagi hoolitseti III aastatuhandel eKr tekstide kirjapanemise k?rval v?hemalt sama palju nende ?ige lugemise eest. Valju h??lega lugemine polnud m?eldud niiv?rd kuulajatele, vaid sellel oli t?htis rituaalne eesm?rk. Ettelugejal oli vastav tiitel, mille t?hendus s?na-s?nalt oli „rituaalse (kirjarulli) kandja”, „riituse l?biviija” v?i „ettelugeja-preester” (hri-hb). Tal oli kandev roll k?igil neil puhkudel, kui p?hasid tekste ette loeti. Vaid tema v?is tekste valjusti retsiteerida. Muu hulgas pidi ta hoolitsema selle eest, et kirjutatud tekstidesse ei satuks ei graafilisel ega lingvistilisel tasandil mingeid kahjulikke m?jusid.

„Ettelugeja-preestri” kvalifikatsioon oli k?rgem kui „kirjutajal”, kuid selle ?limuse andis talle rituaalne funktsioon. Ptahua?i (5. d?nastia, umbes 2400 a eKr) mainitakse kui „?lemarsti”, kes oli ?htlasi „ettelugeja-preester”. „?lemarst” Nianhsehmet, kes on kuulus ?he matusekabeli t?ttu, kuhu on kirjutatud vaarao Sahura otsus annetada see kabel Nianhsehmetile, ei nimeta end kusagil kirjutajaks, kuigi ta kahtlemata oskas kirjutada. Sama v?ib ?elda j?rgmise „ettelugeja-preestri” Uni kohta, kes t?usis k?rgele ametikohale ning m??rati koostama vaarao haaremit puudutava kohtuprotsessi protokolli. Ka teda ei nimetata kusagil kirjutajaks. Seega v?ib oletada, et tiitel „kirjutaja” iseenesest ei t?stnud selle kandjat k?rgemasse seisusesse ega k?inud ka k?igi nende kohta, kes oskasid kirjutada v?i sellega tegelesid, nagu n?eme kuni Rooma ajaj?rgu l?puni korduvatest hauakirjadest: „Iga t?eline preester, iga kirjutaja, iga ?petlane [-], iga hierogl??fide tundja”.

Unase p?ramiidi l?hedal asuva Bia hauakambri raidkirjades tehakse vahet kirjutajal, kes loeb raidkirju, ja Bia enese kvalifikatsioonil, mis on ettelugeja-preester. Bia on oma ameti eest t?nulik: „Kui m?ni kirjutaja m??dub minu hauast ja loeb seda raidkirja (sissep??su arhitraavi kohal), (siis ta teadku), et ma toetan teda suure jumala kohtu ees, sest mina olen v?imekas ja t?eline ettelugeja-preester.” Teistes kohtades on v?ljendid „v?imekas ettelugeja-preester” (hri-hb iqr) ja „v?imekas kirjutaja (kes tunneb ka rituaale)” ilmselt sama t?hendusega (n?iteks Izi hauakambris, mis asub Saqqarah’s Bia hauakambri k?rval). Niisugune tiitel lubas selle kandjal nimetada end p?rast surma „v?imekaks vaimuks” – vaimuks, kes erines tavalistest surnutest, nii nagu kirjutaja erines eluajal lihtrahvast. M?rkigem sedagi, et k?ik Assuani Qubbet al-Hawa nekropoli maetud ekspeditsioonijuhid kandsid tiitlit „ettelugeja-preester”, tiitlit „kirjutaja” nende raidkirjades ei esine. 6. d?nastia ajal korraldatud ekspeditsioonid j?tsid sageli kaevandustesse ametlikke kirjeid; neist selgub, et ekspeditsioonide juures tegutsesid siiski alaliselt kirjutajad, kes vastutasid ka korralduslike k?simuste eest. Seep?rast v?ib oletada, et k?ige kaugemate, Elephantinesse (Assuani) siirdunud ekspeditsioonide juhtidel pidid olema lisaks valitsuse volitustele ja administratiivsetele oskustele eriteadmised rituaalidest (ka maagiast?) (Roccati, 1982).

Traditsiooni j?rgi oli „ettelugeja-preester” eelk?ige „maag”. Nii t?lgiti II aastatuhande l?pul eKr, Ramseste ajal, seda s?na ka bab?loonia keelde (asipu: vrd Edel, 1976). Tuntud on maag D?edi, kes oli t?en?oliselt samuti „ettelugeja-preester” ning kes ilmub meie ette ?hes Westcari pap??rusele j??dvustatud l?busas loos. Jutustuses nimetatakse D?edit „v?ikeseks” (nds). Sellise terminiga t?histati inimesi, kes olid p?rit vaestest oludest ja kel polnud piisavalt vara enda elatamiseks. Ometi oli D?edi erakordselt hea tervisega: veel 110-aastasena s?i ta p?evas viissada leiba ning ?he h?rjakintsu ja j?i sada kannu ?lut. ?hel p?eval kutsus prints Hord?edef isiklikult D?edi ?ukonda, et ta l?bustaks oma imedega despootlikku Cheopsi, kurikuulsat Suure p?ramiidi ehitajat. Paleesse teele asudes n?uab D?edi, et ta v?iks kaasa v?tta mitte ainult oma pojad, vaid ka oma raamatud. Nii nagu eelpool mainitud Nefertit, ?mbritseb ka legendaarset maagi D?edit liialduste atmosf??r. Siiski on meieni j?udnud ?he D?edi kolleegi varustus, mis p?rineb umbes samast ajast. See oli peidetud kasti, mis leiti 17. sajandi eKr hauakambrist paigas, kuhu hiljem p?stitati suurejooneline Ramesseum. Kastis oli hulk pap??ruserulle, mida t?nap?eval tuntakse „Ramsese pap??rustena”, nende seas ?ks rull „Sinuhe jutustusega” ning teine looga „K?neosavast oaasielanikust”. Kuid rullidel oli kirjas ka rituaale, h?mne ning umbes tosin muudestki allikatest tuntud maagiliste vormelite kogu. Peale tekstide oli kastis mitmesuguseid esemeid, nagu neli v?lukepikest, Osirise amulett, ahvi kujuke ning maskiga naise kuju, kes hoiab kaht madu; neid esemeid kasutati ilmselt avalikel esinemistel (Gardiner, 1955).

Tiitlile „ettelugeja-preester” lisati sageli teinegi, mille algne t?hendus oli „juht” (hri-tp). Aja jooksul hakkas see t?hendama aga „maagi”; nii on see ka piiblis (Vana Testamendi hartummim: vrd Gardiner, 1938).

Abydoses asuv D?au hauakamber (6. d?nastia, u 2200 a eKr) aitab meil m?ista kirja tundmise ja kasutamise erinevaid tasandeid. D?au oli jumalike kirjarullide kirjutaja, kuninglike aktide kirjutajate ?lem, ettelugeja-preester ja „juht” (hri-tp). Esimene tiitel n?itab t?en?oliselt D?au oskust kasutada hierogl??fe (p?ha piltkirja), teine hieraatset tarbekirja15. Tiitlid „ettelugeja-preester” ja „juht” tulenevad D?au esimesena mainitud oskusest ning lubavad tal kasutada hierogl??fkirjas koostatud tekste rituaalsetel eesm?rkidel. Memphises asuva Hentika hauakambri raidkirjas ?eldakse, et „see salajane (v?i „eraldatud”) kiri on kirjutatud hierogl??fidega (vastavalt) ettelugeja-preestri oskusele”, „kes ?ppis k?iki kirjaviise jumalike kirjaviiside majas (hierogl??fkirjas tekstide raamatukogus)”.

Ametnik Kaaper, kes elas 5. d?nastia valitsusajal (u 2400 a eKr) ja kandis mitmeid uhkeid kirjutaja-seisuse tiitleid („valitsuse kirjutaja, lapiliste lehmade karja kirjutaja, dokumentide osakonna (arhiivi?) kirjutaja, riigi kirjutajate inspektor, kuninglike (eri maadesse saadetud) ekspeditsioonide kirjutaja”), m?rgib, et ta oskab kasutada ainult hieraatset kirja. Memphise perioodil oli see ainus aruandluses kasutatav kirjaviis, mida n?itab suurep?raselt Abusiri arhiiv – 5. d?nastia vaarao Isesi (Asosi) valitsusajast p?rinev t?htis dokumentide kogu. Arhiivist selgub, et kirjutajaid oli palju ja et nende hulgas valitses kindel hierarhia ja spetsialiseerumine nagu teisteski, v?hem m?jukates valdkondades. Kirjutamisoskuse k?rval oli t?htis ka arvutamisoskus. Ei tohi unustada, et osa kirjutajaid olid ametnikud, kes kontrollisid kogu maa majandust, m?rkisid ?les tulud, pidasid arvet toodangu ?le ning jaotasid ressursse. Tundub, et sel ajaj?rgul leidus ka kirjutajaid, kes t??tasid ametnike ja preestritena, kuid ise kirjutama ei pidanud. Nagu m?rgitakse sarkofaagitekstides (I 14 b-c): „Sinu p?rast t?usevad ametnikud ning sinu p?rast v?risevad kirjutajad, kes (istuvad) oma mattidel sinu ees”. P?ramiiditekstides (490–491) kirjeldatakse ?he alama kirjutaja t??d: „Ta avab oma pap??rusekastid, murrab lahti korralduste pitserid, pitseerib kirjarullid, saadab teele oma v?simatud k?skjalad”. Sama v?ib lugeda sarkofaagitekstide (992) vormelis „saada Thoti arhivaariks ning avada tema aktide sisu: ma avan selle, mis on tema (kohtum?istmise) all, murran savipitseri tema kirjutistelt, avan jumala kirjutiste hoidla, v?tan pap??ruserullid v?lja” (Schott, 1954).

Tundub, et Abusiri pap??rustel nimetatud tiitlid k?ivad ?ksnes valitsemisdokumentide koostajate kohta, kes kasutasid hieraatset kirja. See kinnitab p?rimust, mille kohaselt kirjutamine v?eti valitsusaparaadis kasutusele juba vaaraode riigi algusaegadel (Posener-Kri?ger, 1976). Mitmesuguste administratiivsete ?lesannete rohkus kajastub ka hauakirjades Memphise suures nekropolis, kuhu on maetud tsentraliseeritud riigi raamatupidajad (Junker, Giza).

Siiski tehti vahet „arhiivi kirjutajal” ja „jumalike kirjarullide arhiivi kirjutajal”, kes kirjutas ilmselt hierogl??fides. „Jumalike kirjarullide arhiivi” kaitsja oli jumalanna Se?at. Abydoses asuva Seti I hauatempli seinamaal v?ljendab ilmekalt selle jumalanna seost „vaarao saatuse kirjutamisega” ning hierogl??fide muistse v?ega. Ta lausub j?rgmised s?nad: „Minu k?si kirjutab talle pikka iga nagu see, mis v?ljub Ra suust (nii samastatakse kirjutatud ja v?lja?eldud s?nad); kirjutussuled on igavik, tint on aeg, tindipott on arvutud juubelid.”

Inimesed, kes kandsid tiitleid nagu D?ati, „jumalike s?nade (hierogl??fide) saladuste (arhiivi salakirja) eesseisja”, v?i Tii, „jumalike s?nade (hierogl??fide) salas?nade saladuste eesseisja”, v?i Nefer, Ptahua?, Kaenra ja Ptahhotep, „jumaliku kirjarulli kirjutajad”, olid k?ik samal ajal „ettelugejad-preestrid”. Nad elasid 5. d?nastia valitsusajal (u 2400–2300 a eKr) ja olid eelpool nimetatud ettelugeja-preestrite eelk?ijad.

Kirjutajaameti ?lesannete mitmekesisus kanti m?istagi ?le ameti kaitsejumalusele Thotile, kes kujunes jumalate-maailmas h?davajalikuks ?hiskondlikuks tegelaseks. Kuujumal Thot seondus k?igega, mis kuulus intellektuaalsesse sf??ri: ta l?i keeled ja kirja, eelk?ige hierogl??fid (mdw-ntr, „jumala s?nad”), kuid ka hieraatse kirja (md’t, „pap??ruse(kiri)”). Samuti l?i ta k?ik selle, mida keele ja kirja kaudu edasi antakse: teaduse ja maagia ning k?ik ametid, millesse p??ses teadmiste abil. Hilisemal perioodil t?histas paavian (Thoti p?ha loom) kirjalikus tekstis s?na „kirjutaja”. Thot oli jumalate kirjutaja ja „ettelugeja-preester”, raamatute autor (eriti maagia-teemaliste). Samuti oli ta v??rikas jumalate vesiir. Need omadused kajastuvad t??piliselt ?hes Ramseste perioodi jutustuses, milles kirjeldatakse episoode Horose ja Sethi m??dist ning sissejuhatuses kujutatakse „Surnuteraamatu” s?dame kaalumise stseeni jumalate kohtu ees. Jumalate ?hiskonnas vastandus Thot jumal Ptahile, muistsele k?sit??liste ja kunstide kaitsjale. Ka k?sit??listel oli riiklikus organisatsioonis t?htis osa ning oma oskustega eristusid nad tavaliste t??tegijate massist. Arvatavasti sai Thotilt kirjakunsti kaitsja funktsiooni Teeba jumal Honsu, kes oli samuti kuujumal.

Memphise perioodil kujutati kirjutajaid tihti kunstis, nii reljeefidel kui ka skulptuurina (m?elgem n?iteks istuva kirjutaja kujule). Kirjutaja ?ilis amet oli ainus, mis III aastatuhandel eKr kunstnike t?helepanu k?itis. Ta istus r?tsepaistes maapinnal, ?lakeha sirge, pap??ruserull s?les ning m?nikord sulg paremas k?es. Nii r?hutatud t?sedus kui ka k?ik muu viitab kirjutaja ameti t?htsusele. Tema kujutamisviis n?itab muu hulgas seda, et kirjutaja oli isik, kes kirjutas tindiga pap??rusele, aga mitte kirjakunsti teoreetik (see oli ilmselt „ettelugeja-preester”) v?i k?sit??line, kes oskas (korrektseid) raidkirju luua. Siiski teame juhtumeid, kus kirjutaja oli kandnud oma k?ega hauakambri seinale „minu isale ja armastatud naisele” ning ?hel juhul seisis hauakirjas: „Selle tegi tema abikaasa, kuninglike aktide kirjutaja”. Seega pidid need inimesed valdama nii hieraatset kui ka hierogl??fkirja.

M?istagi oli ?ks kirjutaja ?lesandeid „t?lkida” raidkirju valdavale osale rahvast, kes ei osanud lugeda (ega kirjutada). M?nede Vana riigi l?pus rajatud hauakambrite sissep??sudel on kiri: „Teda armastab kuningas, armastab ka Osiris, L??nekaare elanike Valitseja ja Osiris, Busirise Isand: iga kirjutaja, kes loeb (valjusti ette), iga inimene, kes kuulab, iga t?eline preester, kes j?lgib (s.t loeb vaikselt), (kui) ?eldakse: „Kiidetud olgu Osiris ja au Anubisele, kes seisab oma m?el, p?ha maa isandale, Senetitesele, ?igeksm?istetule” (Cairo CG 20017).

See n?itab, et kirjutamine polnud enam eesm?rk omaette ega otseselt seotud s?numi „l?kitaja” tahtega, vaid kesksele kohale oli t?usnud s?numi „vastuv?tja”. III aastatuhande l?puks eKr oli aeg k?ps suurteks muutusteks, mille t?i kaasa Keskmise riigi periood, ning mis j?udsid l?pule II aastatuhande jooksul eKr. Haritud ja j?ukaid inimesi oli tekkinud juba nii palju, et ellu kutsuti koolid, mille tagaj?rjel suurenes kirja ja raamatute t?htsus ning kirjutajad t?usid erilisse soosingusse. Aristokraadid tavatsesid teispoolsusse kaasa v?tta ?leni tekstidega kaetud sarkofaage; nende tekstide lugemine v?i retsiteerimine pidi aitama lahkunuid, kes olid niimoodi suletud t?elisesse v?lulaekasse.

Kuid egiptlased ei hinnanud ?ksnes religioosseid tekste. Palees soositi ka teatud ajaviitekirjandust, millel oli kergelt ?petlik alatoon. Nii kirjutati moraliseerivaid teoseid ja jutustusi, mille autoritel olid t?helepanuv??rsed stilistilised ambitsioonid. Kirjutaja arenes „kirja loojast” „tekstide loojaks”. Tekstid aga n?udsid kirja ranget kodifitseerimist. Nii Prisse’i pap??rusel, millel on Ptahhotepi „Elutarkuse” t?ielik tekst, kui ka Ermitaa?i pap??rusel, millel on kirjas „Mereh?dalise jutustus” (ilmselt vanim s?ilinud kirjanduslik k?sikiri), on loo l?pus m?rge, et tekstid on kopeeritud t?pselt nii, nagu (teisel pap??rusel) „kirjas oli”. Teksti ei kirjutatud enam lihtsalt m?lu j?rgi ?les, nagu oli toimitud varem.

Siitpeale kirjalike dokumentide hulk mitte ainult ei suurenenud, vaid need muutusid ka mitmekesisemaks. S?ndisid teaduslikud k?sikirjad (meditsiini, geomeetria, astronoomia, teoloogia alal) ja illustreeritud pap??ruserullid (maakaardid, m?ngud, religioossed, satiirilised ja koomilised pildid). Pole kahtlust, et v?hemalt II aastatuhandest eKr muutus kirjutamine olemuslikuks uute teadmiste loomise vahendiks nii teoloogias kui ka aladel, mida nimetatakse „t?ppisteadusteks”. Suulist ?ppimist ja ?petamist t?iendas ?ha enam kirjutamine ning nii said v?imalikuks varem m?eldamatud uurimismeetodid ja andmete kogumine (Derchain, 1988). Ramses II matusetempli l?hedalt leitud kastis oli lisaks eelpool mainitud dokumentidele veel ?ks pap??rus, mis oli ?he Uue riigi ajastul ja veelgi hiljem viljeldud olulise ?anri eelk?ijaks. Dokumenti nimetatakse „Ramesseumi onomastikon’iks”. See on algeline leksikon, kus valiku kriteeriumiks ei ole mitte s?nad ise, vaid asjad, millele s?nad viitavad ning mis on r?hmitatud omavaheliste seoste j?rgi. Teos koostati ents?klopeediliste kavatsustega, mis peegeldavad h?sti ideed reaalse maailma ?limusest v?rreldes sellele alluva lingvistilise s?steemiga.

Kirjutaja elukutse t?usis au sisse ning muutus valitsuses v?ga n?utuks. Aja jooksul toimus ka selle elukutse sees spetsialiseerumine ning jagunemine ametkondadeks. Vanas riigis anti palee korraldused suuliselt edasi asjuritele („k?skjalgadele”), kellel oli samuti otsustus?igus. Edaspidi kasutati huvide koosk?lastamiseks ?ha enam kirjalikke s?numeid, kas v?i juba suulise s?numi kinnituseks. Ka eraisikud hakkasid omavahel ?ha enam kirjalikke s?numeid saatma. Kirjutajad jagunesid veelgi rangemasse hierarhiasse kui varem ning kirjaoskus kaasnes ametitega, mida peeti eriti prestii?ikaks. Need, kes tahtsid saada ametnikuks ja preestriks, pidid oskama kirjutada. See selgub ?he Avignonis hoitava kivisarkofaagi raidkirjast, milles kirjutajat m??ratletakse sootuks teisiti kui eelpool tsiteeritud p?ramiiditekstide l?igus: „Oh teie, kes maa peal elate! Iga kirjutaja, iga ametnik, iga preester, iga ?petlane, kes oskab hoida sulge (kirjutada), iga ?petlane, kes oskab lugeda.” Kirjutaja elukutse iseenesest ei t?stnud selle valdajat k?rgklassi hulka; ometi polnud ta v?rreldav lihtsa k?sit??lisega.

Kirjutajad ei olnud majanduslikult s?ltumatud, vaid t??tasid valitsuse palgal. Sellest hoolimata kinnitati ajastu retoorikas, et erinevalt k?igi teiste elukutsete esindajatest ei allu kirjutajad mitte kellelegi. V?hemalt nii v?ideti propagandistlikus teoses „Heti ?petus”, mida nimetatakse „Elukutsete satiiriks”. Selgitamaks oma kooliminevale pojale kirjutaja elukutse ?limust v?rreldes teiste aladega, kirjeldab isa Heti kahek?mne elukutse halbu ja naeruv??rseid k?lgi. Et ta on selleks valinud ?hiskonnaredeli k?ige alamad astmed, tundub, et ka kirjutaja positsioon oli v?rdlemisi tagasihoidlik.

Igal juhul pidid k?ik need, kes soovisid hiilgavamat karj??ri, ?ppima k?igepealt kirjutajaks. Sealjuures oli see ainus amet, milleks antud haridus oli t?eliselt skolastiline („v?imekas kirjutaja, v?imekate k?tega, puhaste s?rmedega”), ning esialgu v?is seda omandada ainult pealinnas. „Elukutsete satiiris” toob Heti oma poja Silest Memphisesse. Lisaks eeldas kirjutaja haridus teatud k?psust: arvestades kirjaviisi raskust pole kuigi t?en?oline, et haridusteed alustati v?ga varases eas (ilmselt mitte enne 10. eluaastat). Samuti ei piisanud sellest, et perekond v??rtustas haridust: poja koolitamiseks oli vaja ka piisavalt vahendeid. Need n?uded ja t?siasi, et kirjutaja haridusega kaasnesid teatud privileegid, tingisid olukorra, et kirjutajaks ?ppisid peaasjalikult vaid kirjutajate lapsed.

Kirjutaja elukutse polnud ?ksnes amet, vaid tihtipeale kaasnesid sellega muudki isiksuseomadused ja intellektuaalsed aspektid. Nagu n?gime, olid m?ned kirjutajad teinud endale nime raamatute autoritena. Siiski pole mingeid kindlaid t?endeid selle kohta, et need v?idetavad kirjamehed t?epoolest kunagi elasid v?i et neile omistatud teosed olid nende kirjutatud. V?imalikult auv??rsetele ajaloolistele tegelastele viitamine pidi muutma loo usutavamaks v?i kaalukamaks, eriti kui tegemist oli moraliseeriva jutustusega. Tuleb m?rkida, et neid autoreid ei nimetatud eelk?ige „kirjutajateks”, vaid nende auv??rsus tulenes hoopis nende k?rgest ?hiskondlikust positsioonist v?i ?levast ametist. Alles Uue riigi ajast tunneme autoreid, kes olid tavaelus kirjutajad (maksiimide autorid Ani ja Amenemope ning Amennaht, kellelt on s?ilinud vaid tema ?petuse algus). III ja II aastatuhandel eKr oli Egiptuse ?hiskond valdavalt anon??mne ning teatud isikuid kalduti seostama teoste loomise ning hiljem (Ramseste ajal) nende ?mberkirjutamise ja kodifitseerimisega.

Kindlasti leidus Egiptuses eraraamatukogusid, sest templite v?i paleede raamatukogud (nagu eelpool mainitud Abusiri arhiiv) olid m?eldud mitte teadmiste levitamiseks, vaid nende s?ilitamiseks (nagu ka keskaegses Euroopas). II aastatuhandel eKr kohtame ?petlasi, kes kogusid kirglikult raamatuid. Seda t?endavad paljud eraisikute hauakirjad, mis t?usevad esile mitte ?ksnes oma lopsaka stiiliga, vaid viitavad teadlikult mineviku kuulsatele teostele. ?hele Abydoses asuvale steelile (Cairo CG 20538), mis on p?hendatud Sehtepibrale, kes suri vaarao Amenemhet III valitsusajal (umbes 1800. a eKr), on koondatud v?ga erinevaid teemasid ja teksti?anreid. Kuigi sambakujuline steel pole kuigi suur, on k?ik tema neli k?lge raidkirjadega kaetud. Teksti biograafilise ja moraalse kompositsiooni osas on palju ?le v?etud vesiir Mentuhotepi m?lestusm?rgilt (Cairo CG 20539), mis asub samuti Abydoses ja on p?stitatud Senusert I valitsusajal (umbes 1900. a eKr). Selle k?rval on tekst, milles kirjeldatakse Osirise pidustusi, see on paljude selle piirkonna steelide ?hine teema. Kuid k?ige t?htsam leid on steeli vastask?ljele kantud kirjandusteos, mis on identifitseeritav Poseneri rekonstrueeritud „Kuningliku paneg??rikaga” (Posener-Kri?ger, 1976). Kuigi Sehtepibra steelil on teksti l?hendatud variant, on see kahtlemata s?ilinud koopiatest vanim. Tegemist on 12. d?nastia ajast p?rineva unikaalse poliitilise traktaadiga. Ramseste ajal sai sellest klassika ning kirjutajate hariduse kohustuslik osa. Sehtepibra matusemonumendi originaal-sus seisneb selles, et seal on ?hendatud mitmed teosed, millest m?ned on tuntud ka t?nap?eval. Arvatavasti olid Sehtepibral nende teoste isiklikud koopiad, kuid oma kaasaegsete eeskujul tsiteeris ta vaid moraali ja religiooni teemalisi tekste, milles leidus enim hauakirjadeks sobivaid l?ike. Sehtepibra paljude erinevate aunimetuste ja tiitlite seas ei leidu s?nu „kirjutaja” ja „ettelugeja-preester”. Ta oli ametnik (intendant ja varahoidja) ning seet?ttu pidi ta olema tuttav kirjakunstiga. Tema isikus v?ib aga ?ra tunda „lugeja” ja raamatus?bra.

Sehtepibra steeli kaunistavate teoste valik on tavatu. Siiski tuleb seda k?sitleda koos arvukate teiste samalaadsete kogumikega, mida j?ukad inimesed tavatsesid Keskmise riigi ajal endaga hauda kaasa v?tta. Jutt on nn sarkofaagitekstidest, millega kaeti muumiat sisaldava kirstu sisemus. Need imiteerisid vanu usulisi tekste, millega kaeti alates 5. d?nastia l?pust Memphise kuninglike p?ramiidide seinu. Kuid kui p?ramiiditekstid olid r?hutatult epigraafilised, on sarkofaagitekstides tuntav pap??ruste m?ju. Sarkofaagitekstid olid omamoodi palveraamatud („Surnuteraamatu” eelk?ijad), mida lahkunu pidi lugema kaitseks teispoolsuse ohtude vastu. Need kuulusid kahtlemata v?ga haritud sotsiaalsele kihile, mille liikmed olid v?imelised sobilikud l?igud ise v?lja valima, kui k?sikirju hoiti kohalike templite raamatukogudes, v?i lasid need endale v?ljastpoolt kohale tuua.

Tegelikult leidub paljudel ka v?ga kaugetel nekropolidel asuvatel v?i hilisematest sajanditest p?rit sarkofaagidel samasuguseid tsitaate, mis n?itab, kuiv?rd hoolikalt s?ilitati v??rtuslikke usulisi ja kirjanduslikke teoseid. 12. d?nastia valitsusajal elanud teebalane Buau lasi oma sarkofaagile (T 9 C) kirjutada l?igu jutustusest „Karjus, kes n?gi jumalannat”, mis leidub koos muude kirjanduslike tekstidega ?hel omaaegsel pap??rusel. Sarkofaag leiti Teeba Dayr al-Bahri piirkonna hauakambrist; selle oli omastanud keegi Mentuhotep, kes oli oma nime lasknud kirjutada ?ksnes hauakambri v?lisk?lgedele. Samasugusele haritud maitsele v?ib omistada Uue riigi aegse tohutu h?mnide (eriti p?ikeseh?mnide) valiku, mida kasutati eraisikute hauakambrite kaunistamiseks ning kust me saame rohkesti t?iendavat informatsiooni lisaks meile juba tuntud pap??rustele.

4. sajandi l?pus eKr elanud Teeba preester ja kirjutaja nimega Nesmin, kes oli elu jooksul paljudes ametites, saamata sealjuures k?rgema hierarhia liikmeks, v?ttis tavap?rase „Surnuteraamatu” asemel endaga hauda kaasa oma isiklikke raamatuid. Kuigi raamatud olid valitud endiselt usulis-rituaalsete kriteeriumite alusel, on tegu harvaesinevate ja isegi haruldaste tekstidega. K?ige mahukam neist kannab nime „Varakambri salaraamat, mida keegi ei ole n?inud”. Seda tuntakse Bremner Rhindi pap??rusena ning s?ilitatakse Londonis Briti Muuseumis. Pap??rusel on mitu eraldi raamatut: „Isise ja Nefti laulud”, „Rituaalid Sokari transportimiseks” ja „Raamat Apopi kukutamiseks”. K?ik need on koopiad tekstidest, mis p?rinevad v?hemalt Uue riigi ajast. Kahel ?lej??nud pap??rusel, mis on demootses kirjas16 koostatud administratiivsete dokumentide palimpsestid17, kirjeldatakse nn Oru pidustuste18 ja Osirise austamise rituaale, mida kajastatakse ka muudes dokumentides (Heykal, 1970). Nesmin oli arvatavasti ?he teise Amoni kirjutaja ?epmini isa. ?epmini suurep?rase sarkofaagi kaas on v?lja pandud Torinos Egiptuse Muuseumis. ?epmini profiili kirjeldatakse aga tema kolleegi Haronnofri koostatud matusek?nes: „jumala s?nade (hierogl??fide) saladuste eesseisja, iga Elu Maja19 (pap??ruse) laeka asjatundja [-], preestrite poegade k?rgeim ?petaja [-], p?hade raamatute kirjutaja” (Habachi, 1971, 70).

Kuigi seda tuli harva ette, v?isid haritlased v?tta teispoolsusse kaasa ka selliseid raamatuid, mis polnud matusekombestikuga seotud ning mil ei pruukinud olla kuigi v??rtuslikku sisu. K?sit??lise Senned?emi ja tema perekonna 13. sajandist eKr p?rinevas puutumata hauakambris Dayr al-Madinah’s avastati keraamikat?kk, millele on kirjutatud suur osa „Sinuhe jutustusest” (t?nap?eval Kairo Egiptuse Muuseumis). Enamiku kirjandusliku sisuga k?sikirjade kohta pole t?pselt teada, kust nad p?rinevad ja mil moel nad on meieni j?udnud, kuid on ?limalt t?en?oline, et need s?ilisid nii nagu Ramsese matusetempli alalt leitud tundmatu omaniku kast, hauapanustena. Saisi perioodil (26. d?nastia valitsusajal) koostatud Vandier’ pap??rusel jutustatakse maag Merira ?nnetustest ning tekst s?ilis vaid seet?ttu, et pap??ruse teisele k?ljele olid kirjutatud l?igud „Surnuteraamatust”. Keskmise riigi l?pu ajast p?rinevasse hauakambrisse Dra Abu al-Nagas, muistse Teeba linnaosas, lasi kuningliku haaremi kirjutaja Neferhotep endale kaasa panna arvepidamise rulli, mis avastati 1860. aastal (Bulaqi pap??rus 18). Samast piirkonnast leiti ka Prisse’i pap??rus, ?ks k?ige hoolikamalt kirjutatud ja paremini s?ilinud k?sikirjadest, millel on Kagemni ja Ptahhotepi ?petuss?nad.

Kuna hauakambrites leidus hulgaliselt raidkirju, kujunesid Vana-Egiptuse nekropolid k?ige paremini ligip??setavateks avalikeks arhiivideks. Seet?ttu tekkis ka „(v??rtuslike) tekstide avastaja” tegelaskuju:

Algab haiguste ravimisele p?hendatud kogumik, mis leiti muistsete k?sikirjade laekast Letopolises Anubise jalgade juurest Tema K?rguse kuningas Hesepti (1. d?nastia), ?igeksm?istetu valitsusajast [-]. Jumala s?nade (hierogl??fide) kirjutaja ning jumalale meelep?raste v?imekate arstide dekaan v?ttis selle rulli jalgade juurest ja pitseeris. Kui rulliga oli nii toimitud, ohverdas Atoni teener leiba ja ?lut ning p?letas l?hnaaineid v?imsa Isise, Harhentehtai, Honsu, Thoti ning nende jumalate auks, kes valitsevad liikmete ?le. (Luft, 1973, lk 110jj.)

Legend jutustab meile ?hest seesugusest v??rtuslike tekstide avastajast. See oli prints Hamuaset (Haemwese), Ramses II neljas poeg ning Ptahi ?lempreester Memphises (13. saj eKr). Ta hoolitses p?ramiidide restaureerimise ja Ptahi templi uuesti ?lesehitamise eest ning koostas ka raamatukogude katalooge. Temale omistatakse „Surnuteraamatu” 167. peat?ki avastamine. J?reltulevad p?lved austasid teda kuulsa maagina nagu Westcari pap??ruse D?edit, kuid omadustega, mis l?hendavad teda pigem Faustile (Pieper, 1931).

Preestrina ja templihierarhia k?rgema liikmena avanesid Hamuasetile ja teistele temasugustele kahtlemata k?igi arhiivide uksed, kus peitusid muistsed raamatud, millest arusaamine eeldas eriharidust. Seesuguse teadusliku uurimist?? tulemused kajastuvad m?nikord nende hauakambrite kaunistustes. N?iteks jumal „Amoni teine prohvet” Puiemra (Thutmosis III valitsusaeg, 15. saj eKr), kes oli „jumalike s?nade (hierogl??fide) saladuste eesseisja Amoni templis (Karnakis)”, lasi katta oma hauakambri seinad Keskmise riigi aegsete ?petatud tsitaatide ja kujutistega. Niisugused inimesed olid vaaraode maailmas t?elised kultuurikandjad ning just neile v?lgneme oma ettekujutuse sellest maailmast.

Elu Maja oli templi osa (see paiknes enamasti Raamatute Maja k?rval), kus anti haridust ning hoiti ja kopeeriti k?sikirju. Aeg-ajalt leiti seal m?ni muistne haruldane k?sikiri. Sel juhul m??rati kindlaks, kui h?sti see on s?ilinud. Kui originaal oli rikutud, kirjutati „leitud kahjustatuna”, ning valmistati sellest koopia. Vajadusel valmistasid preestrid ka v?ltsinguid v?i kohandasid muistseid tekste uuteks vajadusteks, nii nagu seda teevad hoonete restauraatorid, kasutades ehitise s?ilinud osi uueks otstarbeks. Nende preestrite tegevuses v?ib n?ha esimesi filoloogia algeid.

Ramseste ajal oli „t??dejuhataja” (kuninglik arhitekt) Ramessenaht ?htlasi ka „Elu Maja jumalike k?sikirjade kirjutaja”. See n?itab, et arhitektidel oli otsene juurdep??s templite arhiividele, millest leitud eeskirjade j?rgi nad pidid ehitama. Nii peeti Heliopolise Elu Maja pikka aega arhitektuurikooli mudeliks (Gasse, 1981). Hilisematel sajanditel kujunesid Bubastis, Abydos ja Sais meditsiini?pingute keskusteks (Habachi, 1971).

Kirjutajad, kes m??rati ametisse nii v??rikasse asutusse nagu Elu Maja, pidid tegelema ?sna keeruka uurimist??ga. V?hemalt Ramseste ajal kuulus nende kohustuste hulka ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalide rituaalse otstarbe m??ramine – ?lesanne, mis varem kuulus „ettelugeja-preestrite” p?devusse:

Tema K?rgus k?skis Elu Maja kirjutajal Ramessea?abil, vaarao kirjutajal Horil ning Koptose Har-Mini ja Isise templi preestril Usermaranahtil kontrollida t?id T?e Troonil (Teeba nekropolis) bekhen-kivi20 leiukohtade ?mbruses, sest sealt on avastatud kauneid ja imev??rseid m?lestisi. (Gardiner, 1938.)

Kuulsad haritlased ei p?rinenud sugugi ?ksnes tuntud suguv?sadest ega kuulunud k?rgklassi. Seda n?itab Hapu poja Amenhotepi (Amenophise) karj??r. Tema enda koostatud l?hieluloo p?hjal on v?imalik j?lgida, milliseid etappe pidi ta „juhatajaks” saamiseks l?bima. Amenhotep s?ndis Athribises ilmselt veel Thutmosis III (suri umbes 1450. a eKr) valitsusajal. K?igepealt m??rati ta alama astme „kuninglikuks kirjutajaks” ja p?hendati jumaliku raamatu saladustesse. Noormees ?ppis tundma Thoti v?imsust ning tema saladusi nii h?sti, et v?is lahendada k?ikv?imalikke probleeme ja anda igas olukorras n?u. Umbes viiek?mneaastasena, Amenhotep III valitsusajal, ?lendati ta k?rgema astme kuninglikuks kirjutajaks ehk t?psemini, „kuninglikuks s?jaasjanduse kirjutajaks”. Nii k?rge positsioon v?imaldas tal t??tada „k?igi kuninglike t??de juhatajana (?lemarhitektina)”. Ta hankis ehitusmaterjale Heliopolise l?hedal asuvatest Jabal Ahmari kaevandustest, korraldas vaarao matusetempli ehitust, juhtis mitmesuguste hoonete p?stitamist Karnaki p?hasse kompleksi ja kuninga skulptuuri valmistamist ning viimaks muretses endale ka isikliku kultusekoha. Amenhotepist peeti niiv?rd lugu, et roomlaste valitsusajal austati teda nagu p?hakut ning talle omistati „Vormide saladuste raamatu” avastamine (s?ilinud t?en?oliselt „Surnuteraamatu” (Louvre 3248) osana) (Erman, 1877).

Seega avas kirjutaja ettevalmistus tee s?gavate teadmiste juurde ning v?imaldas p??su k?rgematele ametikohtadele. Kirjutamisoskus n?itas n??d pigem haridustaset, mitte teatud professionaalset v?i sotsiaalset staatust (see oli nagu meie doktorikraad, mida v?iks pidada kirjutaja s?non??miks). II aastatuhandel eKr v?isid ?ppida lugema ja kirjutama k?ik need, kes seisid otsesest tootjate massist k?rgemal. „K?neosava oaasielaniku jutustuses” on peategelane k?ll h?mmastavalt k?neosav, kuid t?iesti v?imetu kasutama „paberit ja sulge”.

Vana riigi l?puperioodil pidid k?ik k?rgematele ametikohtadele p?rgijad oskama kirjutada. Ometi ei samastatud kirjaoskust kirjutaja ametiga, nagu ka tark („see, kes teab k?iki asju”) polnud algselt ilmtingimata kirjaoskaja. Aja jooksul tekkis kirjutajatel seisuslik eneseteadvus, eriti nende seas, kes p?rinesid kultuursest ja haritud perekonnast. K?rgema positsiooniga kaasnevaid ees?igusi kalduti hoidma kitsa ringi sees, ise?ranis siis, kui need olid seotud spetsiifiliste teadmistega. Kujunesid v?lja kirjutajate perekonnad, kus ametit p?randati p?lvest p?lve v?i kust tuli kirjutajatele lisaks ka preestreid ja ametnikke. Sageli need ametid ?hendati ning polnud sugugi haruldane, et preester oli samal ajal templi p?hade ohverduste kirjutaja.

Keskmise riigi aegsed kirjutajad seisid pea eranditult valitsuse teenistuses, Uue riigi ajal kujunes aga kirjutajaskond t?eliseks intellektuaalide kihiks, kes ei tootnud kultuuri ?ksnes kuningapaleele, vaid samuti omaenda privilegeeritud seisusele. Sellega omandas kirjutaja elukutse teatava ?hiskondliku dimensiooni, ja nagu ?sja n?gime, nimetasid ka selle ajastu tarkusekirjanduse autorid (Ani, Amennaht, Amenemope) end „kirjutajaks”. Amenemope kinnitab oma teose sissejuhatuses muu hulgas, et ta oli valitsuse kirjutaja. Kuulsate kirjanduslike tekstide kalligraafid Enene ja Pentuere olid varakambri kirjutajad ning k?sikirjade kopeerija ja koguja Henherhop?ef oli Dayr al-Madinah’ k?sit??liste kogukonna juurde m??ratud kirjutaja. Kirjutaja v?is hoida enda juures oma kaitsejumala Thoti kujukest ning austada teda etten?htud rituaalidega. ?pperaamatutes on vihjeid kirjutajate suhtelisele heaolule: n?iteks hurjutatakse seal m?nede noorukite „tudenglikku” k?itumist, kui nad ei viitsi koolis k?ia, v?i kiidetakse kontorielu mugavust v?rreldes karmi s?jav?elise karj??riga, kuigi viimane n?ib esmapilgul ahvatlevam.

Statistiliselt pole v?imalik kindlaks teha, kui suur oli kirjaoskajate osakaal kirjaoskamatute massis, sest kirjutajad kogunesid elama paleedesse, kuninglike residentside juures asuvatesse valitsuskeskustesse v?i templitesse, kus kirjaoskajate arv oli k?ige suurem. Seevastu oli riigi ?lej??nud tohutul territooriumil enamik rahvast kirjaoskamatu. Sarkofaagitekstide poole aastatuhande vanune ?tlus „olin kirjutaja rahvahulga jaoks” (II 176 f) oli endiselt kehtiv. Kirjutaja polnud enam lihtsalt hauakirjade lugeja. Temast oli saanud ametnik, kes koostas ja luges suuliste s?numite asemele tulnud kirjalikku korrespondentsi, valmistas ette aruandeid ning t??tas v?lja juriidilisi dokumente.

Ometi polnud kirjutajate seisuse ?sja omandatud t?htsus k?igutamatu. 18. d?nastia valitsusaja keskel (umbes 14.–13. saj eKr) muutus s?jav?eline karj??r populaarsemaks kui tsiviilkirjutajate oma. Kirjutaja p?devus, millega varem oli saanud t?usta vesiiri k?rge ametini, avas mitmetele ukse s?jav?e juhatusse. V?ejuht nagu T?aneni, kes kirjutas Thutmosis III s?jak?ikude p?evikud, samuti Thot, Maia, Amenhotep, Paatenemhab ja Naht olid k?ik alguses s?jav?ekirjutajad (Helck, 1954). Paljudest 20. d?nastia l?pu (umbes 1100 eKr) tekstidest tuntud nekropolikirjutaja Butehamon, kelle peres oli olnud juba seitse p?lve kirjutajaid, alustas karj??ri samuti s?jav?e juhatuses. Amenemope-nimelisele s?jav?ekirjutajale on p?hendatud koguni „Satiiriline kiri”, mille koostas kirjutaja Hori. Amenemope v?imekust ?listatakse hiilgavas kiiduk?nes, milles kasutatakse militaarseid v?ljendeid rahumeelses kirjanduslikus kontekstis: „jumala s?nade (hiero-gl??fide) k?sit??line, kelles puudub igasugune harimatus, vapper v?itja Se?ati kunstis, Hermopolise Isanda (Thoti) teener tema raamatute toas, raamatute osakonna t??tajate meister [-], kiire k?sikirjade kopeerimisel”. See k?ik laseb oletada teatud v?istlust erinevate valitsusasutuste kirjutajate vahel; ehk t?psemalt, nende vahel, kes kuulusid vanasse tsiviilametnike seisusse, ning nende vahel, kes v?lgnesid oma edu s?jav?ele.

Muu hulgas oli Ramseste valitsusaeg ka suurte kultuuriliste muutuste ajastu. K?nekeel lahknes tunduvalt vanast kodifitseeritud keelest, mida kasutati templis ja hiljem palees. Kirjanduses v?ib t?heldada rohkesti uusi ?anreid, mis olid suunatud laiemale ja mitmekesisemate huvidega publikule. Kirjapilti ilmus j?rjest enam foneetilisi s?mboleid. Kuna ?hiskond tegi l?bi suured muutused, hakati vanu raamatuid hoopis enam austama. Neid hoiti hoolega, loeti ja kopeeriti, isegi kui neist tegelikult aru ei saadud. Dayr al-Madinah’s, kus elasid kuninglikke haudu ehitavad k?sit??lised, on s?ilinud rohkesti vanade tekstide kogumikke, mis olid kopeeritud pap??rustele v?i liivakivit?kkidele ja savin?ude kildudele (nn ostrakonid). M?nede kirjutajate, n?iteks Henherhop?efi stiil on h?sti tuntud, nii et tema koostatud dokumente on kerge kindlaks teha. Ta elas Ramses II ajal ja suri Saptahi valitsusajal, kuuludes perekonda, mille liikmed pidasid kirjutaja ametit kuni Ramses IX valitsusaja l?puni (13.–12. saj eKr). Henherhop?efi puhul on k?ige t?helepanuv??rsem see, et ta kogus k?sikirju isiklikuks kasutamiseks. Ta koostas raamatukogu, kust on p?rit ka Chester Beatty pap??ruste kogu. Raamatukogus oli v?hemalt nelik?mmend teost, m?ned neist erakordselt huvitavad nagu „Jutustus Horosest ja Sethist” ning „Unen?gude raamat” (Pestman, 1982). S?ilinud on ka ?ks murelik kiri, milles k?stakse m?rjaks saanud pap??rused p?ikese k?tte kuivama laotada (Koenig, 1981).

Nagu ?eldud, lasid m?ned inimesed endale vanu raamatuid hauakambrisse kaasa panna. Nii tegi eelpool mainitud k?sit??line Senned?em, kel polnud „Surnuteraamatut” ning kes seet?ttu v?ttis hauda kaasa suurele potikillule kopeeritud „Sinuhe jutustuse”.

Nii Dayr al-Madinah’ v?ikeses maailmas kui ka kogu maal v?ib m?rgata kirjutaja elukutse edasist arengut. K?rgelt haritud kirjutajad spetsialiseerusid raamatute kirjutamisele ning lihtsad sulesepad koostasid valitsusaruandeid, milleks kasutati v?hem elegantset, kuid kiiremat kursiivkirja. Nii tekkis kaks erinevat kirjaviisi, mis kaugenesid ?ha enam teineteisest. Valitsusasutuste kiri muutus ?ha lihtsamaks ja kiiremaks; kasutati palju l?hendeid ja kokkuleppelisi m?rke, nii et tekstist arusaamiseks oli vaja vilunud silma. Raamatuid kirjutati samuti hieraatses kirjas (mitte piltkirjas), kuid see oli v?ga korrap?rane ja kergesti loetav.

Siitpeale signeerivad kirjanduslike tekstide kopeerijad oma t?id otsekui kinnituseks, et t?? on kvaliteetne, sest selle on teinud v??rikas ?petlane. Kahe 13. ja 12. sajandil eKr Memphises tegutsenud kirjutaja Enene ja Pentuere nime seostatakse mitme suurep?rase k?sikirjaga. Enene oli varakambri kirjutaja ning t??tas varakambri kirjutaja Kagebi alluvuses. Ta kopeeris viis pap??ruserulli mitmesuguste teaduslike kirjutistega ning veel ?he k?sikirja, D’Orbiney pap??ruse, millel on „Jutustus kahest vennast”. Pentuere kopeeris Ramses II auks kirjutatud „Poeemi Kade?i lahingust”, mis on enam tuntud raidkirjana. Varakambri kirjutajad olid t?en?oliselt j?ukad mehed. Thutmosis III aegne kahe varakambri kirjutaja Minnaht oli nii t?htis isik, et ta v?is mitmesse p?hamusse enda kuju p?stitada lasta; tal oli hauakamber Teebas ja kenotaaf Silsilah’s.

Templite kirjutuskodades (Elu Majades) valmistati suurep?raseid k?sikirju, n?iteks luksuslikeks matusteks m??ratud „Surnuteraamatuid”. V?hemalt Uue riigi l?puni eeldas see hierogl??fkirja tundmist. Edaspidi hakati ka p?hasid tekste kirjutama hieraatses kirjas, mis oli valitsusasutustes juba ammu tavaline ja mida sai m?rksa kiiremini kirjutada kui hiero-gl??fe. Kolmandast vaheperioodist p?rit „Surnuteraamatud” annavad juba tunnistust sellest, et hierogl??fe on kirjutanud oskamatu k?si. Uue riigi ajast suutsid kirjutajad suuremate raskusteta endale matusek?sikirju koostada. S?ilinud on ?le viiek?mne „Surnuteraamatu”, mis kuulusid erineva astme kirjutajatele, alates mainitud v?ejuht Nahtist kuni tagasihoidlike raamatupidajateni.

Kirjutaja tegevust kirjeldas s?na, mille algne t?hendus on „joonistama” (s?). Ka vene keeles on tegus?na kirjutama (pisat’) et?moloogiliselt seotud joonistamisega. See termin t?histas k?tega kujutiste v?i m?rkide visandamist mingile kergele materjalile. Hiljem laienes s?na samuti monumentaalsetele raidkirjadele, kuigi selle kohta oli olemas ka t?psem m?iste „kirjutise graveerimine”. Nii seostati kirjutajat teiste k?sit??listega, kelle t??vahendiks oli sulg: joonistajate ja joonestajatega. Uue riigi ajal nimetati perenaist meikivat toat?drukut „kirjutajaks”, kasutades selle s?na naissoovormi (Posener, 1969). Kuna Egiptuse kiri oli figuratiivne, eeldaski kirjutamine joonistamis- ja isegi maalimisoskust. Selles m?ttes oli kirjutaja olukord t?iesti v?rreldav palgaliste k?sit??liste omaga.

V?ib oletada, et Uue riigi ajal lisandus kirjutaja kohustustele vahendaja ja t?lgi roll. Sel perioodil oli Egiptus avatud S??ria ja Palestiina kultuurile, mis olid omakorda Mesopotaamia kultuuri m?ju all. Amenhotep III ja Amenhotep IV (Ehnatoni) valitsusajal (14. saj eKr) leidus Amarnas inimesi, kes mitte ainult ei tundnud olulisi bab?loonia, hetiidi ja hurriidi21 keeli, vaid ka kirjutajaid, kes lugesid kiilkirja ning m?istsid enam-v?hem selles edastatud diplomaatilisi s?numeid. Nende seas oli ka ?petlasi, keda nimetati „kirjade kirjutajateks” (s? ?’t, kiilkirjas ?ah?iha). Amenhotep IV pealinnas Amarnas oli suurest templist v?ikesesse templisse viiva tee peal hoone, mida kasutati v?lismaise kirjavahetuse arhiivina. Sealt leitud Gilgame?i eepose fragment annab tunnistust sellest, et kirjutajate hariduse hulka kuulusid kohustuslikud kirjandusteosed, mida ?piti tundma v??ramaa ?petajate juhatusel. J?rgnesid katsed kirjutada v??rkeelseid tekste Egiptuse kirjaviisis. Oleks aga anakronistlik oletada, et kirjutajad tegutsesid juba siis t?lkijatena, nagu see oli I aastatuhandel eKr. Kahtlemata tunti v?lismaa kirjanduse vastu huvi, kuid selle sisu j?udis egiptuse kirjandusse k?rvalteid pidi vabade kohanduste t??tluste kaudu – ja see k?ik toimus eranditult suuliselt, nii nagu teistelgi maadel. Hoolikaid ja s?nas?nalisi t?lkeid kohtame vaid rahvusvahelises ?iguses, n?iteks Ramses II ja hetiitide kuninga Muwatallise lepingute t?lked. Igal juhul on ?sna t?en?oline, et mitmed Egiptuse kirjutajad tundsid kiilkirja, v?rdlesid seda oma kirjaviisiga ning said sealt m?jutusi.

?ldiselt eeldas aga ainu?ksi Egiptuse graafilise ja leksikalise p?randi tundmine arvestatavat haritust. On t?helepanuv??rne, et head kirjutajad iseloomustasid end epiteetidega, mis kiidavad nende oskusi: „tark, sest m?istab asju (v?i „kirjutisi”, v?i „teadmisi”)” v?i siis „kogenud selles, mida ei teata”. Viimane on otsene vihje Egiptuse kirjam?rkide varjatud m?stilistele t?hendustele. Hilisemal ajal t?histati vana tiitliga „saladuste eesseisja” p?hendatut, kes tundis m??te ja rituaale ning v?is seet?ttu osaleda kultuses. Samuti hakati v?ljendit „Elu Maja kirjutaja” (nagu vanasti „ettelugeja-preester”) kasutama ennustaja kohta (kopti keeles sphran?). „Ettelugeja-preester” hakkas aga t?hendama palsameerijat, s?na algne t?hendus „kirjakunsti maag” kadus k?ibelt.

Muistsete tekstide taastamine v?i pseudotaastamine j?udis haripunkti 8. sajandi keskel eKr, kui Egiptuse vallutasid nuubialased ning rajasid 25. d?nastia. See t?iesti erinev ning v??rast keelt k?nelev rahvas v?ttis omaks mitte ainult Egiptuse kirjaviisi, vaid ka keele ja kirjandusp?randi. P??des taastada muistset hiilgust, lasi ?ks nuubialaste d?nastia kuulsamatest valitsejatest, kuningas Taharka kopeerida basaniidist tahvlile ?hel ussidest puretud pap??rusel s?ilinud teksti, sest see n?is talle eriliselt v??rtuslik. T?nap?eval tuntakse teksti „Memphise teoloogiana”.

Saisi perioodil (26. d?nastia) tekkis teaduslikule uurimist??le taas soodsam pinnas ning suurenes huvi ?ppida paremini tundma Egiptuse kauget minevikku. Otsiti tsitaate muistsetelt m?letusm?rkidelt, koguti haruldasi teoseid, taastati mineviku eeskujusid ja p??ti neid uuesti luua. K?ik see eeldas erilisi oskusi: oli vaja tunda mitte ainult kaasaegset keelt ja erinevaid kirjaviise (kuigi mitte tingimata k?iki), vaid ka muistset keelt ja kirja. Kuni Ptolemaioste d?nastia v?imuletulekuni kasutati valitsuse dokumentides p?hiliselt demootset kirja, mis levis kogu maal 26. d?nastia valitsusajal (7.–6. saj eKr). Religioosseid ja kirjanduslikke tekste kirjutati aga endiselt hieraatses kirjas (untsiaalkirjas), nagu see oli olnud Ramseste ajal. Hierogl??fkiri muutus ?ha haruldasemaks ning sellega tegelesid eelk?ige preestrid, kes p??dsid ?ppida tundma ?ksikute m?rkide s?mboolset sisu: „Oo k?ik t?elised preestrid, kes te m?istate jumalikke s?nu (hierogl??fe) ning oskate (neid) kirjutada, (olete) Elu Maja targad ning tunnete jumalate kombeid; kes tunnete Raamatute Maja arhiive ja oskate t?lgendada „Ra ba” (p?hade raamatute) keerukusi; tunnete esivanemate tegusid ning m?istate, mis on (kirjutatud) seintel; graveerite kirju hauakambritesse ja seletate keerulisi asju [-]” – nii kirjutab Peteharpokratis steelil, mis asub t?nap?eval Louvre’is (C 232; vrd Gardiner, 1938).

V?imalik, et just sel perioodil tekkis muistsete tarkade kultus ning eelpool mainitud Imhotepi v?i prints Hamuaseti suguseid inimesi hakati kas kultuslikult austama (Imhotep) v?i neist said kirjanduslikud kangelased (Hamuaset). M?nede k?rgete aukandjate s?gavaid teadmisi ja nende k?sutuses olevate k?sikirjade repertuaari v?ime hinnata tekstide j?rgi, mida nad kasutasid oma hauakambrite kaunistamiseks. Egiptuse ajaloo hilisel perioodil elanud ?petlaste minevikutundmist soodustas hiero-gl??fkirja traditsiooni s?ilimine. Kuigi see kirjaviis kadus k?ibelt, andis muistsete tekstide ning vana keele uurimine hierogl??fide traditsioonile uue j?u.

On t?iesti kindel, et paljud kirjutajad valdasid korraga mitut kirjaviisi: hierogl??fe, hieraatset ja demootset kirja, kusjuures kaht viimast kasutati pika aja jooksul paralleelselt, kuigi erinevate tekstide kirjapanekuks. Preestrite puhul oli seesugune p?devus s?naselgelt fikseeritud. Teebas kasutati 25. d?nastia valitsusaja l?pul (u 600 a eKr) veel ka erilist hieraatset kirja, mis Saisi d?nastia v?imuletulekuga asendus demootsega. Ometi pole teada ?htegi kirjutajat, kes oleks vallanud nii Teeba erilist hieraatset kui ka demootset kirja.

Makedoonia okupatsiooni ajal tungis Egiptusesse kreeka kultuur, mis segunes kohalike traditsioonidega. T?htsateks tegelasteks selles protsessis olid hierogrammatos’ed, nagu nimetati Egiptuse dokumentide kirjutajaid. P?rast 5. sajandit eKr omistati Kreekas kirjalikele dokumentidele suurt t?htsust ning see suundumus andis end tunda ka Egiptuses. Demootne kiri levis k?ikidesse eluvaldkondadesse. K?ik dokumendid ja teosed kirjutati n??d kahes peamises kirjaviisis – kreeka t?htedega kreeka keeles ja demootses kirjas egiptuse keeles – ning m?lema keelegrupi kirjanduslik p?rand puutus samuti omavahel tihedamalt kokku. Peale selle m?jutasid egiptuse kirjakeelt m?rgatavalt uuemad kirjaviisid, nagu kreeka t?hestik, mille alusel kujunes kopti kirjas?steem. Nii ei erinenud kirjutaja roll kuigi palju sellest, mis tal oli olnud algusaegadel, ja Aleksandria Museion’i raamatukogu v?ib k?sitleda ka muistse Elu Maja t?iustatud versioonina.

Pathyrises, Teebast l?unas asuvas s?jav?elinnakus maksti kellelegi Diogenesele 2,5 kite’t ?he kreekakeelse dokumendi demootsesse kirja ?mberpanemise eest (Kaplony-Heckel, 1974, lk 239). M?ned kreeklased, nagu Hermapion, p?hendasid kogu oma vaba aja Egiptuse kirja uurimisele. Hiljem, keiser Hadrianuse valitsusajal (117–138), oli egiptlane A?aihet kogunud oma Niiluse deltas Tanise linnas asuvasse majja terve hulga hierogl??fides, hieraatses ja demootses kirjas ning kreeka keeles kirjutatud dokumente, mille hulgas olid ka „M?rkide pap??rus” ja ?ks geograafilise sisuga pap??rus (Griffith, 1889). Veelgi hiljem lasi ?ks Dayr al-Madinah’ kopti munk endale hauda kaasa panna hieraatses kirjas pap??ruse „Ani ?petusega”, teise pap??ruse kaheteistk?mne ??tunni palvetega ning kolmanda pap??ruse demootses kirjas Setne Hamuaseti jutustusega. Need olid puust kastis koos naabruses asuvast kloostrist p?rit koptikeelsete tekstidega. Nii v?ttis munk teispoolsusse kaasa k?ik oma kodumaa salajased tunnistajad, kuigi muistseid tekste ta ise ilmselt lugeda ei osanud.