MÕTISKLUSI INIMKULTUURIST JA ÖKOSÜSTEEMIDEST

Ei ole p?ris selge, mis ajast ja kuskohal sai inimesest, m?nest inimpopulatsioonist, ?kos?steemi tasakaalu esmakordne ohustaja. Igal juhul oli see parasv??tmealal s?ndinud juba nooremaks paleoliitikumiks. Selleks ajaks oli kujunenud ka inimese praegune genot??p, ta saavutas enam-v?hem praeguse intellektitaseme.2 Parasv??tmes, kuhu paleoliitiline inimene j?udis, on ?kos?steemid teatavasti v?hem stabiilsed kui troopikas ja seal v?is intensiivne k?ttimine viia m?ne loomaliigi h?vingule ning selle kaudu k?igutada kogu ?kos?steemi. ?pris t?en?oliseks peetakse seda, et Ameerikas on inimene h?vitanud kohaliku kaameli, hobuse ja teised suurimetajad (Adams 1964). Mil m??ral nende liikide kadumine muutis ?kos?steeme P?hja-Ameerikas, on omaette k?simus ja selle kohta ei ole mulle k?tte puutunud ?htegi arutlust. Igatahes on inimkond sellega teinud esimese t?sise sammu uuemate ja drastilisemate, tema tegevusest s?ndinud ?koloogiliste kriiside poole.

Paleoliitikumile j?rgnev aeg toob ?he tehnoloogiamuutuse teise j?rel. Jahipidamis- ja kalastusvahendid t?iustuvad (vibu), ent olulisem on karjanduse-p?llunduse teke ning sellega kaasnev inimpopulatsioonide kasvamine, esimeste suurasulate s?nd, metallide kasutuseletulek, sotsiaalse organisatsiooni t?hustumine sel m??ral, et isegi neoliitiliste kultuuride vahenditega saadi rajada niisuguseid hiigelehitisi nagu muistse Mehhiko p?ramiidid.

Kui k?ttide tegevus ohustas ikkagi vaid ?ksikuid loomapopulatsioone, ?ksikuid ?kos?steemi elemente, siis p?llumajandus muutis loodust hoopis p?hjalikumalt: looduslikud kooslused h?vitati v?iksemal v?i suuremal maaalal ja asendati efemeersete kooslustega, mis inimese pideva sekkumiseta ei oleks p?sinud. Selliste koosluste s?ilitamine n?uab tihti veel maastikku muutvaid lisaabin?usid, nagu niisutus- v?i kuivendust??d. M?rgatav m?ju taimestikule pidi olema alep?letamisel. Sotsiaalne-kultuuriline elu muutus j?udsalt keerulisemaks ja inimesed hakkasid tarvitama aina rohkem loodusvarasid: puitu, kiutaimi, loomanahku, maavarasid, vett.

Vist kuskilt neoliitikumist peale hakkasid katastroofide j?uga avalduma inimtegevuse soovimata-aimamata kaugm?jud, millest paremini k?sitletud-t?estatud n?ib olevat III – II aastatuhandel e.Kr. Induse orus eksisteerinud linnalise kultuuri (Induse tsivilisatsioon, vahel ?ksikute leiukohtade j?rgi ka Mohenjo Daro v?i Harappa tsivilisatsiooniks nimetatud) kriis ja taandumine Induse orust selle t?ttu, et looduskeskkonna ?leekspluateerimisega kaasnenud erosioon ja tulvad sel alal linnalise asustuse v?imatuks muutsid (Possehl 1967).

Tehnoloogia t?iustumine oli andnud inimesele v?imaluse v?tta keskkonnalt rohkem, kui keskkond uuenedes taastada suudab. Inimesest oli saanud potentsiaalne h?vitav j?ud ja aegam??da on see tendents aina kasvanud.

Ikka enamate ?kos?steemide ja nende ?ksikl?lide (populatsioonide, koosluste) s?ilimine saab s?ltuvaks inimesest ja selle kaudu hakkab viimaks inimese keskkonda muutva tegevuse tasemest s?ltuma ka tema enda s?ilimine – ahelm?ju ulatub varem v?i hiljem inimeseni tagasi.

Inimene on ?kos?steemi l?li. Kui ?kos?steemi stabiilsus s?ltub olulisel m??ral inimtegevusest, on inimesel p?him?tteliselt v?imalik seda stabiilsust hoida v?i isegi taastada, suunates ?kos?steemi omaenda tegevuse reguleerimise kaudu. Inimene saab valitseda loodust, valitsedes k?igepealt iseennast.

T?nap?eva looduskaitset, v?hemalt suurt osa temast, v?ikski vaadelda sellest nurgast – inimese p??una paremini reguleerida-kontrollida oma tegevust, v?ltides selle kaudu ?kos?steemi muutumist soovimata suunas. Nii v?ib looduskaitset pidada „metategevuseks” – teisi, vahetule kasule suunatud tootmis- ja tarbimistegevusi kontrollivaks ja reguleerida p??dvaks tegevuseks.

Selge, et tootmise intensiivistudes peab t?hustuma ka looduskaitse (nii teooria kui ka tegevus). Ent oleks vale arvata, et looduskaitse, tootliku inimtegevuse kontrollimine ja reguleerimine looduskeskkonna s?ilitamise huvides, oleks ainuomane meie ajale. Meie aega iseloomustab pigem looduskaitse (nagu paljude teiste tegevusalade) t?usmine teaduslikule tasemele.

Nagu oli juttu, algab inimtegevuse ohtlik m?ju looduslikele kooslustele juba paleoliitikumis. Teades muistse inimese tehnoloogia v?imalusi (Semjonov 1968), v?ime k?sida olulise k?simuse: kas inimene ei ole juba tollal reguleerinud oma tootmistegevust, hoides seda keskkonnale ohutumates piirides?

Ilmselt vajab see k?simus t?psustamist. V?ime ?elda, et esialgu reguleeris inimtegevust tema tehnoloogiline k??ndimatus; ka suurimate pingutustega ei suutnud inimene keskkonda oluliselt muuta. Ent kui ta hakkas seda muutma, kas ta tegi siis midagi enda ohjeldamiseks? Kas inimesed hakkasid neile k?tte tulnud j?u ohtlikkust m?istma ja olid selle kasutamisega ettevaatlikud?

P??rdume ?koloogiast etnoloogiasse ja otsime suurest andmete hulgast midagi endisaja inimeste (?sjaste/ praeguste loodusrahvaste)3 loodust s??stva tegevuse kohta. Ning ideoloogiate kohta, mis sellise tegevusega otse v?i kaudselt seostuvad. Muidugi tuleb meeles pidada, et etnograafia ja eelajaloo seostamine on keeruline ja problemaatiline: kuigi tasmaanlaste tehnoloogia vastab enam-v?hem Euroopa omale nooremas paleoliitikumis, ei t?henda see, et tasmaanlased j??nuksid seisma kiviaega just sellistena, nagu nad olid m?nik?mmend tuhat aastat tagasi. Iga rahvas ja kultuur, olgu ta meie meelest nii algeline kui tahes, on l?binud niisama pika evolutsioonitee, mis ei ole ?ldjuhul ?ksikasjus taastatav.

Praegu on side-tagasiside praktilise tegevuse ja teoreetilise m?testamise vahel kiire: iga olulisem tegevus on l?bi m?eldud ja planeeritud, tegevuse tagaj?rgi arvestab kohe teooria. Kui see ideaalolukord veel ?lenisti ei kehti, liigume siiski selle poole. Seda tingib elu ise: ainult v?ga korralik teooria lubab meil oma tegevust optimaalselt planeerida, peale muu v?ltimaks ohtusid, mis tehnoloogia praegusel tasemel on v?ga kiired saabuma ja mille v?imalikku ulatust m??rab kas v?i maailma termotuumarelvade varu. See k?ik t?hendab, et praegu ei ole inimkonnal v?imalust j?uda m?istliku m?tlemis-ja tegutsemisviisini „katse ja eksituse” meetodil, kobamisi evolutsioneerides. Vigadest ?ppimise aeg on m??das. Edaspidi v?ime eksida vaid h?poteeside-oletuste tasemel ja need eksitused tuleb enne teooria v?i plaani valmimist ning k?ibelev?tmist avastada ja parandada. Piltlikult ?eldes – n??d on m?tted meie m?ngus?durid, kellel laseme l?bi teha vastutusrikkad tulevased operatsioonid. Muidugi kulutab ka m?tlemine, saati veel h?poteetiline, hulka variante v?rdlev m?tlemine, energiat, ent tohutult v?hem selle k?rval, mida kulutaks eksimine tegevuses. Sama kehtib ka raali kohta: masinaaeg, mis kulub n?iteks eksliku energias?steemi projekti kummutamiseks, on palju odavam kui energias?steemi kahjulikkuse t?estumine praktikas. Aeg ja areng n?uavad meilt aina rohkem ratsionaalsust, ja mida enam harjume ratsionaalselt oma tegevust hindama, end anal??sima ja kontrollima, seda kindlamad v?ime olla tulevikule. Eksimine on ?hiskonnale ohtlik v?i koguni lubamatu luksus.

Teisiti oli muiste. Nagu ?eldud, oli Homo sapiens niisugune, nagu ta on, juba kuskil viimase j??aja paiku, noorema paleoliitikumi alguses. Ent ?lekaalukalt k?tt, suurte imetajate tapja ja lihas??ja on inimene juba ?le poole miljoni aasta. Algsed Aafrika hominiidid olid veel (etnoloogia terminit kasutades) korilased, toitudes taimedest ja pisiloomadest. Subtroopikasse ja parasv??tmesse tungivad eelinimesed aga olid juba k?tid (Howell 1964). Sellest m??dunud aeg on kahtlemata k?llalt pikk, et inimpopulatsioonides saanuksid tekkida tarvilikud regulatsioonimehhanismid ka evolutsiooniliselt, katse ja eksituse ning loomuliku valiku teel. Seda ka siis, kui inimestel (v?i eelinimestel) veel puudus praeguse ulatusega „kultuurim?lu”.

Populatsiooni kultuurim?luks v?ime nimetada tema kasutada olevat elu jooksul omandatud ja j?rglastele ?petamise teel p?randatud kasulike kogemuste summat. Selline kultuurim?lu on olemas teistelgi loomadel, v?hemalt paljudel ahvidel: seda t?endab kas v?i inimeste kasvatatud ?impansipoja abitus looduskeskkonnas, mida ta muidu ahvivanemate juhatuse ja kontrolli all saanuks korralikult tundma ?ppida. Olulised on ka k?itumiserinevused, elulaad, ?ksikute sama liiki ahvide populatsioonide erinevused, mille esmalt avastasid jaapani uurijad (Chauvin 1965).

Kultuurim?lu allub evolutsioonile nagu „geneetiline m?lu”, populatsiooni genofondki, ent tema evolutsiooni, kasulike muutuste levimise tempo populatsiooni piires ja isegi populatsioonist populatsiooni v?ib olla hoopis kiirem, t?nu inimese suuremale kommunikatsiooniv?imele ja m?istusele, mis v?hendab kahjulike ja suurendab kasulike uuenduste arvu. K?ik see lubab arvata, et inimkonnal on olnud k?llalt aega omandada mingeid vahendeid omaenda kahjuliku tegevuse vastu, mingeid enesekontrollimehhanisme, ohjeldamaks oma keskkonda muutvat tegevust, kui see saab ?kos?steemi tasakaalule ohtlikuks.

Kuigi need enesekontrollimehhanismid on kujunenud kultuurievolutsioonis, ei pea nad olema t?iesti teadlikud, teaduslikud. Pole alust loota, et muistsetel korilastel, k?ttidel ja p?lluharijatel oleks olnud kuigiv?rd ratsionaalset ettekujutust looduskaitsest. V?ime kahelda ka selles, kas nad teadsid, mis ohte nende tegevus v?ib tuua. Ja pole alust arvata, et nad alati taipasid mingi nende kultuuris (nimetame siin ja edaspidi kultuurim?lu l?hemalt lihtsalt kultuuriks, nagu on tavaks uuemas etnoloogias) oleva seiga looduskaitselist funktsiooni. Kuiv?rd see on loomuliku, inimeste planeerimata toimunud evolutsiooni tulemus, pole imestadagi, et inimesed viimase ajani ei osanud anal??sida oma tegevuse ja uskumuste funktsioone, ei tundnud oma ?hiskonnas ja kultuuris toimivaid s?steeme. Claude L?vi-Strauss r?hutab veenvalt kultuuri primaarsust inimese ees, kultuurim?lu ja tema latentsete struktuuride primaarsust ?ksikinimese p?gusa ja ahta teadvuse ees loodusrahvastel (The Structural Study of Myth and Totemism, 1967). Nii L?vi-Strauss kui teised etnoloogid osutavad, et loodusrahvaste tavaline p?hjendus oma tavadele on k?ike muud kui anal??tiline ja kausaalne. „Nii on see alati olnud. Nii on meie isad meid ?petanud” – selline on t??piline vastus uurija k?simustele, miks k?itutakse just nii v?i naa.

Tegelikult ei ole (ei olnud) n?iteks eskimotel v?i arandadel p?hjustki oma tavasid anal??sida. Seni kui elu k?is rahuldavalt vana rada, polnud p?hjust tema m?istlikkuses kahelda, kahtlemiseta aga ei s?nni anal??si ega teadlikke muutusi.

Loodusinimeste teadvus jaguneb sel kombel kaheks pooleks otsekui j??m?gi, ja tema suurem ning kaalukam osa on varjul. Inimese tarkus on pooleldi teadlik, teadlikult ?pitud ja omandatud, pooleldi „alateadlik”, pika evolutsiooniga omandatud. Selle evolutsioonilise, inimestele endile tundmatu kultuurim?lu anal??simine on huvitavamaid alasid praegusaegses etnoloogias. Osutub, et loodusrahvaste uskumused-kombed, mis senistes kirjeldustes tunduvad m?ttetu k?skude-keeldude-kommete virvarrina, moodustavad kummatigi p?ris sidusa s?steemi, kui neid vaadelda funktsionaalselt, tingituna rahva s?ilimise ja heaolu tarvetest.

Kas ja missugustel loodusrahvaste kommetel, k?itumisjoontel on olnud ?kos?steemi tasakaalu hoidev funktsioon, mis, nagu eespool nimetatud, t?hendab inimese, inimpopulatsiooni kontrolli oma tegevuse ?le?

?kos?steemi tasakaalu aluseks on temas toimuvad energeetilis-informatsioonilised protsessid (Stugren 1972) ja tasakaalu h?irimine t?hendab nende protsesside muutmist, halvemal juhul p??rdumatut muutmist mingi teise tasakaaluseisundi suunas, milles aga suurel osal ?kos?steemi kuulunud populatsioonidel ja kooslustel pole enam eksisteerimisv?imalusi v?i need on suuresti ahenenud.

Tavaliselt rikub inimene ?kos?steemi tasakaalu sellega, et hakkab m?nd tema osa liiga intensiivselt kasutama. Selle tagaj?rjeks on m?ne l?li t?ielik v?i osaline v?ljalangemine toitumisahelatest, ?koloogilistest seostest. Nii s?ndis Euroopas ?rgveisega, Arktikas t?en?oliselt mammutiga, P?hja-Ameerikas r?ndtuvi ja piisoniga, Euroopas laialehiste metsadega. Sellele ?kos?steemi vaesumisele v?ivad j?rgneda kaudsed tagaj?rjed, nagu n?iteks kahjurite masspaljunemine, epideemiad, loodus?nnetused. T?si on ka, et inimene pole t?nini suutnud luua kuigi stabiilseid ja h?ireteta t??tavaid tehis?kos?steeme, v?hemalt stabiilsuselt ja produktiivsuselt on looduslikud kooslused inimtekkelistest tavaliselt ikka ees (Watt 1971).

Inimtegevusel on m?ned potentsiaalselt ohtlikud omadused. K?igepealt on ta k?ll eesm?rgip?rane, kuid viimaste aegadeni ei tundnud inimene kuigiv?rd oma tegude kaugm?jusid, mis alati ulatuvad edasi seatudsaavutatud eesm?rgist. Teiseks, mis veelgi olulisem: niipea kui inimene ?ppis vabastama ja kasutama korraga palju ressursse (energiat, negentroopiat) n?iteks tule, paremate p??niste, kultuurtaimede ja koduloomade kasutuselev?tmisel, sai ta v?imaluse suunata osa vabastatud energiat veel rohkema energia v?ljapumpamisele keskkonnast. Tulerauaga l??dud tuld v?ib kasutada metsa- v?i rohtlatulekahju l?itmiseks. P?llusaak lubab suguharul kasvatada ?les rohkem lapsi, kes omakorda harivad p?ldu juurde. K?igil neil juhtudel v?ib r??kida pidurmehhanismide puudulikkusest. Populatsiooni (ja tema negentroopiatarvituse) kasvu v?ivad pidurdada nii populatsioonisisesed kui – v?lised asjaolud. Taimtoiduliste (n?iteks n?riliste) loomade arvu hoiavad vaos kiskjad. Kiskjate arvukust n?ib reguleerivat saakloomade arvukus (v?hemalt osaliselt). Populatsioonidel on t?heldatud teatavat iseregulatsiooniv?imet, v?imet oma arvukust (asustustiheduse kaudu) ise mingites piirides hoida (Macfadyen 1965). Inimkonna ja tema eellaste arengulugu n?ib t?endavat, et kui tal on kunagi olnud iseregulatsiooniv?ime analoogselt looduslike liikide omale, on ta selle minetanud. Inimpopulatsioone, nagu looduslike liikide populatsioonegi, on valdavalt reguleerinud v?listegurid – vaenlased ja elutingimused. Siiski mitte t?ielikult, sest etnoloogia andmed n?itavad loodusrahvaid ikkagi isepidurdavate populatsioonidena, kes mitme tuhande aasta v?ltel on suutnud hoiduda h?irimast ?kos?steemi tasakaalu. M?nede eranditega on inimkond teatud aja suutnud p?sida m?istliku parasitismi raamides.

V?ib k?sida, kas loodusrahvail ikka ongi mingeid erilisi, tarbimist pidurdavaid sisemisi kultuurimehhanisme. Kas see, et loodusrahvad ?ldiselt keskkonda ?lem??ra laastanud ei ole, ei tulene lihtsalt nende tehnoloogia k??ndimatusest? Sellest, et nad parimalgi tahtmisel ei oleks j?udnud rohkem v?tta? K?simus on m?istlik ja sellele ei saa paugupealt vastata jaatavalt v?i eitavalt. Kui seda l?pliku kindlusega praegu ?ldse teha saab, sest ?koloogiline l?henemisviis etnoloogias on ?sna noor ja seet?ttu tarvilikke uurimusi ja l?hteandmeidki v?he.

Ent olemasoleva p?hjal v?ib siiski s?nastada h?poteesi: kuigi enamikul loodusrahvastest oleks olnud vahendeid v?tta keskkonnast palju rohkem kui keskkonnale ohutu, j?tsid nad need vahendid osalt kasutamata, s?ilitades sel kombel ?kos?steemi tasakaalu. See keskkonna ekspluateerimist piirav mehhanism ei ole geneetiline, vaid kultuuriline, aastatuhandetepikkuses kultuurirevolutsioonis tekkinud.

Kirjeldame m?ne loodusrahva m?nda tava ja ideoloogiaseika, mis arvatavasti on aidanud neil rahvail s??sta oma keskkonda ?lem??rasest ekspluateerimisest. Kahjuks on k?ttesaadav etnograafiline materjal l?nklik ja juhuslik. Sellise taotlusega pole seda peaaegu kunagi kuskil kogutud. Ent oma l?nklikkuseski on need n?ited k?nekad, ja kui nad ei ulatu meie h?poteesi t?estama, siis v?hemalt osutavad t?estus v?imalustele.

Loodusrahvaste elu on meie praeguse eluga v?rrelduna hoopis staatilisem ja stabiilsem. Kui otsustada k?ttesaadavate teatmete j?rgi, puudub neil teadlik p??d uuendustele ja progressile; puudub usk, et iga j?rgmine p?lv elab eelmisest paremini, saab rohkem tarbida. Pigem p??takse elada just nii, nagu on elatud varem: ideaal ei asu tulevikus, vaid minevikus. Iseloomustagu seda bantu neegri s?nad: „Kui ma laps olin, ?petati mind elama vanaviisi, aga mitte uutviisi. [-] Mulle ?petati: vanaviisi on sellep?rast hea elada, et meie esivanemad leidsid ennemuiste, kuidas inimesed peavad isekeskis elama. [-] M?ned p??dsid esivanemate seatud viise muuta, aga nad k?ik surid, nagu needki, kes seadusi rikkusid” (Turnbull 1963). V?ib lisada, et selles suguharus tegutses nn. leopardi?hing – anyota, salaselts, kes terroriseeris esivanemate viiside vastu eksijaid. Taotlus elada nii, nagu on elatud varem, „nagu on elanud esivanemad”, iseloomustab vist k?iki loodusrahvaid. Sellest saab m?istetavaks, miks eurooplaste loodud ja vahel lausa v?gisi pealesunnitud uuendused on leidnud vastuseisu, seda isegi siis, kui neist paistab silman?htav kasu. Muidugi v?eti suurem v?i v?iksem osa uuendusi t?rkumise ja kahtlemise peale omaks, kuid leidub traditsionaliste, kes t?nini p??avad elada esivanemate viisi, v?ltides valgete meditsiini, kooliharidust, irrigatsiooni, n?iteks m?ned pueblo-indiaanlased USA-s.

Senist elulaadi hoitakse kiivalt, isegi enam – seda peetakse omajagu p?haks, s?ltumata sellest, kas ta meie enam-v?hem objektiivsete hinnangute j?rgi on mugav v?i ei. P?haduse on talle andnud see, et tema reeglid ja tavad on kehtestatud p?hade esivanemate v?i teiste jumalikeks peetud olendite poolt. Elulaadi muutmine oleks kardetav p?haduseteotus. Ainult sellega saab seletada paljude loodusrahvaste omakultuuri elementide p?simist t?naseni nii paljude vapustuste kiuste, hoolimata isegi kolonisaatorite ja misjon?ride j?rjekindlatest, vahel v?ga j?hkratest p??etest sundida neid elama „tsiviliseeritult”.

Kuidas hinnata seda visa vanast elulaadist kinnihoidmist ?koloogiliselt? Kui senine k?itumine on osutunud otstarbekaks, aidanud paljude p?lvede v?ltel p?sida ?hiskonnal ja ?kos?steemil, tundub, et kui teised tingimused ei muutu, on t?esti k?ige ?igem hoiduda midagi muutmast, nagu enamik loodusrahvaist ka tegi.

Loodus on muidugi ise muutlik, kuid peame vahet tegema kiire ja aeglase muutumise vahel, erinevate ajaskaalade vahel. Inimese m?luulatust v?iksime nimetada mikroajaks ja muutuste v?ltimine on efektiivne just mikroajas. Kultuurievolutsioon toimub makroajas – k?mneid v?i sadu kordi pikema aja v?ltel, kus muutused, analoogiliselt geenimutatsioonidele, nagunii kumuleeruvad ja kultuuri ?ldpilti muudavad. Ka suuremad muutused keskkonnas toimuvad ?ldiselt makroajas, aeglaselt. Seega j??b kultuuril aega nendega kohaneda. Muutuste lubamine v?i saati veel taotlemine mikroajas, ?he inimp?lve jooksul, oleks teadusliku prognoosioskuseta ohtlik, ei laseks inimkultuuril keskkonnaga kohaneda, viiks t?en?oliselt ?kos?steemi tasakaalust v?lja.

Laiendatud taastootmine on positiivse tagasisidega protsess, tema m?ju ?kos?steemile ?ldiselt destruktiivne ja vajab igal juhul reguleerimist. T?nap?eval p??ame laiendatud taastootmist hoida loodust, eriti loodusenergiat, aina intensiivsemalt kasutades. See eeldab arenenud teadust ja tehnikat. Laiendatud taastootmine ise ei eelda kumbagi sel m??ral, kui arvaksime. Uuemad uurimused on t?estanud, et arvamus, nagu oleksid loodusrahvad pidanud iga suut?ie p?rast r?nka vaeva n?gema, suutes h?davaevu p?sida vaenuliku ja karmi looduse keskel, on pigem ?udusjutt kui t?si. Yanomami-indiaanlastel Venezuelas kulub oma materiaalsete tarvete t?ielikuks rahuldamiseks keskeltl?bi neli tundi t??d p?evas (Lizot 1971). Kuigipalju teine ei ole ka Filipiinide algrahva tasadaide olukord (MacLeish 1972). Kui ?lej??nud aeg oleks kulutatud samuti tootmisele, oleksid nad j?udnud laiendatud taastootmiseni.

V?ib k?sida, mis on yanomamide v?i tasadaide juures ?llatavam – kas nende vajaduste nappus v?i see, kui t?husalt need vajadused rahuldatud saavad. S?steem vajadused – (nende rahuldamiseks tarvilikud) pingutused – inimese j?ud (energiavaru) – olemasolevad loodusressursid on tasakaalus, kui vajadused enam-v?hem v?rduvad kasutatavate ressurssidega (V = R) ja pingutused v?rduvad j?uga (P = J).

Kui kasutatavad ressursid on vajadustest v?iksemad (R < V), on populatsioon ohus: kui ressursid ei suurene, peab populatsioon v?henema. Sama ootab populatsiooni, kui pingutused on suuremad j?ust (P > J). Kuid s??rasesse olukorda sattunud inimpopulatsioonil on mitmeid teid kitsikusest v?ljap??semiseks. Ta v?ib hakata kasutama uusi, seni puutumata ressursse. N?ljaga v?idakse s??a taimi ja loomi, keda muidu ei s??da, vase asemel v?ib tarvitada alumiiniumi v?i h?bedat. Inimene suudab ka ratsionaliseerida pingutusi: n?iteks ehitada m?rra, milleks ei kulu eriti palju energiat, kuid mis edaspidi „ise kalu p??ab”, v?i varustada suurt hoolt ja valvsust n?udnud aurukatla abiventiiliga, mis ?learuse r?hu maha v?tab. Loodusrahvaste ja „tsiviliseeritud” inimeste vahe on siin selles, et loodusrahvas ei muuda h?das elulaadi v?i teeb seda ainult minimaalsel m??ral, tsiviliseeritud inimesed aga v?ivad elulaadi v?ga kiiresti ja p?hjalikult muuta. Peale muu t?hendab see, et loodusrahvas on valmis osalt n?lga surema, tsiviliseeritud rahvas mitte.

V?ib arvata, et kui esimesed ratsionaliseeringud loodusrahvaste elukorralduses on s?ndinud suure h?da sunnil, n?iteks loomade arvukuse kahanedes, kliima halvenedes vms., siis on nad kumuleerunud, tuues kaasa suuremaid tehnoloogilisi muutusi (nn. neoliitiline revolutsioon), mille tulemusena senine ?koloogiline ni?? inimesele kitsaks j?i (Coulborn 1969).

Kui R > V ja J > P, siis kujunevad eeldused laiendatud taastootmiseks. Muidugi juhul, kui ressursid ?letavad t?epoolest tunduvalt vajadusi ja j?uvarud on palju suuremad kui tarvilik pingutus, sest v?ike ?lej??k peab niikuinii olema: populatsioonid ning rahvad, kes asuvad keskkonnas, kus v?rdused V=R ja P = J kehtivad v?ga t?pselt (v?iksime seda m?rkida (V > R, ja P > J), on pidevas ohus. V?himgi ebasoodus muutus – vihmaaja hilinemine, pikem lumetorm – v?ib p?hjustada neile katastroofi. Nii on (?igemini oli) lugu polaareskimotega ja bu?manitega Kalahari ja Namibi k?rbes.

Nagu nimetatud, oleks juhul, kui R > V, v?imalus kasutada ressursside ?lej??ke tootmise laiendamiseks, t?iustada tehnoloogiat, otsida uusi ressursse, kasvatada ?les v?imalikult palju lapsi jne. N?ib, et enamik loodusrahvaid v?ldib (kuigi mitte teadlikult) olukorda, kus R > V

Loodusrahvad kulutavad energia ?lej??gid tegevuseks, mis loodusressursse kuigi oluliselt ei tarbi, kuid aitab saavutada tasakaalu, nii et R=V ja P=J. Analoogia v?iks olla traktorik?tuse p?letamine t?hik?igul, k?nnit??d tegemata. Teame, et suur osa loodusrahvaste ajast ja energiast kulus t?epoolest toimingutele, millel pole eesm?rki midagi loodusest hankida: n?iteks rituaalid, kunst, ajaviide, lihtsalt suhtlemine (vestlus, kaklemine, s?dimine). Zu?idel (eespool nimetatud pueblo-indiaanlastel New Mexicos) kuluvat rituaalseiks toiminguiks umbes pool ajast (Farb 1968). V?ib nimetada, et pueblo-indiaanlased elasid poolk?rbes ja pidid elatise hankimisega n?gema r?nka vaeva. Igal juhul kontrasteeruvad indiaanlased ja neegrid sellegi poolest valgete puritaanidest kolonistidega, et esimestele ei ole elu sisuks ainult t?? ja Jumala palumine, nagu viimased endale v?hemalt ideaaliks seadsid. Kristlus, eriti protestantlus, soodustas inimese energia koondumist ressursside hankimisele, tootmisele; loodusrahvaste tavad-ideoloogiad, vastupidi, tingisid inimese energia hajutamist tootlikesse ja teistesse tegevustesse, tootlikke teps eelistamata.

Loodusrahvastel olid rohkem v?i v?hem ritualiseerunud needki toimingud, mida tsiviliseeritud inimesed peavad praktilisteks ja igap?evasteks ning p??avad teha nii v?ikese pingutusega, nii v?he aega ja j?udu kulutades kui v?imalik. Jahilk?ik, k?nd ja k?lv, puuraiumine, ketramine, kapsaistutamine polnud loodusinimestele (ja veel meiegi esivanematele) lihtsad ja argised. Iga toimetuse juures tuli arvestada paljusid k?ske ja keelde, tabusid, esivanemate ?petusi.

Navaho-indiaanlased n?iteks j?rgisid korve punudes niisuguseid reegleid: korvipunuja t??paik pidi olema kodust eemal. Keegi ei tohtinud teda vaadata, eriti lapsed. Keegi ei tohtinud pooleli t??d puudutada. Korvipunuja ei tohtinud loomadele liiga teha. Keegi ei tohtinud astuda ?le materjali. Naisterahvas pidi korvi punudes hoidma korvip?ra ?lespidi, muidu v?is ta m?istuse kaotada. Naine ei tohtinud korvi punumise ajal mehega suguvahekorda astuda. Vihma k?es v?ljas olles pidi ta k?ima aeglaselt; kui juhtus olema hobuse seljas, pidi maha tulema, kuni vihm ?le on. Kui ta unustas mustrisse „ukseava” tegemata, v?is ta kaotada silman?gemise. Punumiseks l?igatud ??dikapuuvitsu v?is kokku siduda ainult jukalehega, mitte n??riga vms. Kui punuja oli mustriga alustanud, v?is ta s??a ainult natuke liha ja leiba, sool oli keelatud. ?he vitsa latv tuli korvi panna k?rvu teise t??ga, mitte teisiti. Materjalij??nused pidi puu otsa v?i kaljuorba varju pandama. V?rvivedelikku tohtis segada ainult ??dikapuuoksaga (riidev?rve aga sellega segada ei tohtinud).

See tabuloend ei ole kaugeltki t?ielik (Tschopik 1938). Keerulisi tabus?steeme teatakse olevat teistelgi rahvastel, nii ka meie esivanematel. V?ib-olla annab k?ige parema pildi sellest keeldude, k?skude, soovituste ja hoiatuste hulgast, mida vanad eestlased veel XIX sajandil igal sammul arvestama pidid, Selma L?ti uurimus meie rahvakalendrist (Latt 1970). Siia juurde tuleb arvestada ?ksikute n?dalap?evade ja toimingutega seotud keelud, n?iteks keeld kedrata neljap?eva?htul, keeld kapsaste istutamise ajal r??kida ja tuhat teist sellist reeglit.

Tabudest v?ib tuua miljoneid n?iteid ja nende loetelu pole siin m?tet pikendada. Ent tabude kohta saab teha m?ne ?ldistuse. K?igepealt – tabusid on alati palju. Nad n?ivad irratsionaalsetena, lihtsalt arusaamatutena v?i lausa m?istusevastastena. Tabud takistavad inimeste tegevust, sihtide saavutamist, kasusaamist. Nad muudavad lihtsad toimingud nii keeruliseks, et korvipunuminegi kujuneb keerulisemaks kas v?i kristlikust jumalateenistusest. V?iks nagu n?us olla nooremate navaho naistega, kes kurdavad, et korvipunumise rituaalne osa on nii keeruline, et kunagi ei tea kindel olla, kas k?ik saab tehtud nagu vaja.

Tabud on eurooplastes tekitanud ja s?vendanud veendumust, et indiaanlased, austraallased, Saaremaa paganad ja teised metslased ei teadnud oma suures pimeduses sedagi, kuidas lihtsalt ja m?istlikult elada ja t??tada, r??kimata muust. Paganad n?isid t?esti inimestena, kes joostes kinnitavad jalgade k?lge raudpommi, lohistavad p?lvest p?lve, p?evast p?eva kaasa tarbetut taaka. Ent v?rdlus raudpommiga kammitsetud jooksjast on t?hendusrikas: muinasjututegelane koormas end selleks, et ta tuulk?rmed jalad teda maast liiga ohtlikult lahti ei viiks. Raudpomm oli tema pidur.

Kas ei olnud tabud, keeldude-k?skude keeruline ja arusaamatu lasu, samuti pidur, loodusrahvaste ?koloogiline pidur? Etnograafiaandmestik kallutab seda uskuma. Oleks ju kummaline arvata, et loodusinimesed tegid endale nii palju takistusi ja veel nii rumalaid takistusi pelgast teadmatusest. Tabud on selleks liiga levinud, liiga ?ldine n?htus nii ajas kui ruumis: pole rahvast v?i kultuuri, kellel nad puuduksid.

Kui tabud oleksid inimese elu ja tegevust t?esti rohkem takistanud kui soodustanud, oleks tuhandete aastate pikkune kultuurievolutsioon nad k?rvaldanud. Seda aga ei juhtunud enne suuri murranguid inimkonna ajaloos ja tehnoloogias. V?iksime ju arvata, et saabus lihtsalt m?istuse aeg ja irratsionaalsed eeskirjad j?eti maha inimkonna lapsep?lve. Nii see vist siiski ei ole. Tabude taandumise p?hjused on ilmselt keerulisemad. V?iksime oletada, et industriaalse revolutsiooniga ja p?rast seda muutus maailm niigi k?llalt keeruliseks, tabusid polnud lihtsalt enam tarvis. V?i oleks midagi nendega v?rdv??rset siiski tarvis? Kui, siis ilmselt mingil uuel, meie ajale sobival tasemel, kas v?i j?rjekindla ?koloogilise m?tlemisena, l?bini s?steemse m?tlemisena, mis ?petab inimest m?istma-arvestama k?igi asjade ja olendite suurt ?htekuuluvust, millele omaviisi on l?henenud ka loodusrahvad.

Prantsuse r?ndurit Michel Peisseli h?mmastab Yucatanis maajade arvamine, et apelsinid ei k?lba s??a. Talle p??takse selgeks teha, et neist j??vat naine viljatuks. Peissel l?petab: „Kui n?medad on m?nikord kombed ja eelarvamused. Nende t?ttu v?ivad inimesed j??da toiduta ja vitamiinideta, mida neil nii tarvis on” (Peissel 1969). Kas enamik kombeid ja eelarvamusi siiski on nii n?medad, kui v??rale paistab? Kas saab elus midagi n?medat, kahjulikku nii kaua kesta? V?ib-olla on m?negi tabu aluseks kogemus. Tabud (n?htus ?ldse, mitte ?ks-teine konkreetne reegel) on omased k?igile rahvastele. Vaevalt saanuks midagi, mis on tekkinud hiljem kui umbes k?mme tuhat aastat tagasi, levida k?ikjale ja k?ikjal nii koduneda.

Kui oletame, et evolutsiooni l?biteinud tunnused on valdavalt positiivse v??rtusega, nagu eeldab uuem evolutsiooniteooria, funktsionalistlik etnoloogia ja sotsioloogiaga peavad seda olema ka tabud. ??rmisel juhul v?iksime tabusid pidada iseendast ja otseselt neutraalseteks, isegi kahjulikeks (muidugi mitte k?iki – osa tabusid tunduvad praegustega teadmiste valguses t?iesti otstarbekad), kuid tarvilikeks mingi suurema terviku osadena. See tervik peaks olema loodusrahvastele v?ltimatult oluline ja tabud v?ltimatult oluline osa sellest. Seni on t?epoolest tabusid tuletatud peamiselt rahvausundist, ideoloogiast, ja viimast peetud madalal arenguj?rgul olevale rahvale vajalikuks. Usund – kollektiivi vaadete ja uskumuste (t?ekspidamiste) s?steem – on ennek?ike ps??hiline n?htus. Seletused-p?hjendused, miks usund loodusinimesele tarvilik oli, l?htuvad samuti ps??hikast, ?rgkogukondliku inimese j?uetusest, teadmatusest paaris lohutustarbega, mis paratamatult tingisid keskkonna moonutatud peegelduse inimese teadvuses (Tokarev 1969). Kui seletada religiooni ennek?ike kujutluseks ja tuletada sellest kujutlusest hoopis materiaalsemad asjad nagu tabud ja rituaalid, oleme midagi pahupidi p??ranud. Kas ei ole h?lpsam seletada paljude kujutluste teket, l?htudes hoopis tabudest, inimese enesekontrollist, mis tootmistegevuse teataval arenguastmel pidi tekkima ja tekkis? Reeglid ja tabud on sel puhul primaarsed, nende seletused, nendega seotud uskumused ja see, kuidas keelud-k?sud konkreetselt avalduvad, sekundaarsed.

Kokkuv?ttena nendime, et tabude abil saavutasid loodusrahvad teatava kontrolli oma keskkonda muutva tegevuse ?le. ?kos?steemi tasakaalu ohustav olukord P < J oli v?hemalt osalt v?lditud P suurenemisega.

Loomulikult ei tohi kultuurievolutsioonile omistada inimlikku v?i ?liinimlikku tarkust. Evolutsioon on stohhastiline protsess, ja kui tabud olid funktsionaalsed, siis statistilises m?ttes, ?le?ldse. Mingi keeld v?i k?sk v?is ?ksikuna v?ttes olla ?koloogiliselt ka kahjulik. Mil m??ral tabud tegelikult inimeste elu keerukamaks muutsid ja vajalikku pingutusmiinimumi t?stsid, on seni ?sna teadmata. Et tabusid on ikka tohutult palju ja neis tundub olevat v?he arukust, on etnograafid neid t?nini kirjeldanud rohkem pisteliselt, mis ei anna v?imalust neid statistiliselt ja siis ka ?koloogiliselt anal??sida.

Eespool oli juttu Yucatani maajade seisukohast, et apelsinid ei k?lba s??a. Samalaadi n?iteid selle kohta, mida m?ni rahvas on pidanud s??misk?lblikuks ja – k?lbmatuks, on v?ga palju. Meilt S?rvest ja mujalt L??ne-Eestist on andmeid, et seal ei s??dud muiste seeni; sama v?itsid mulle 1971. aastal Kas?mi handid, kes seeni s?id vaid n?ljaga (punast k?rbseseent joovastusvahendina). Vanas Testamendis on palju reegleid selle kohta, mida pidi s??maja mida mitte. Teame, et muslimid ei s?? sealiha. L?puks ei s?? ka meie t?nini hobuseid, koeri, kasse, konni, kodutuvisid. Siin on tabude-harjumuste looduskaitseline funktsioon ehk t?kk maad ilmsem. Sellega, et mingi looma- v?i taimeliik tarvitatavate hulgast v?listati, sattus ta m?nel juhul p?ris t?husa kaitse alla ja sai paremad s?ilimisv?imalused. Kuigi see ei ole tingimata iga kord nii; nagu teame, ei ole otsene kaitse liigi s?ilitamiseks mitte alati k?ige otstarbekam abin?u.

Pigem on sellised s??miskeeludki kaudsema ja s?gavama regulatiivse t?hendusega. Loobudes mingil p?hjusel mingeid loomi, taimi v?i muud elavat kasutamast, v?hendatakse sellega oma kasutatavaid ressursse, millega ?ksiti v?hendatakse ressursside-vajaduste vastavusetust (V < R).

S??miskeeldudest ?ldisemad on tapmiskeelud. M?lemad v?ivad olla ?ldised v?i individuaalsed, vahel sesoonsed: „paastuajal” ei s??da liha; indiaanlane ei tapa looma, kes temale unes ilmus ja ?petusi andis; mees, kelle naine on rase, ei tohi h?lgeid materdada, et lapsel pungis silmad ei tuleks, jne. Evenkidest on teada, et nemad hoidusid hoolega hunte tapmast, pidades neid oma vendadeks. „Hunt on seesama mis orot?en (p?hjap?dra-evenk)” ?tleb ?ks evenk (Vassilevit? 1969). Ometi olid hundid taigak?ti, seda enam veel p?hjap?drakasvataja vaenlased ja konkurendid. Selline suhtumine m?nedesse loomadesse seostub etnoloogias h?sti tuntud totemismiga, mille ?heks avalduseks ongi usk inimese ja looma sugulusse. Et sugulasena koheldi luike v?i sinikael-parti, on meie esteetilisele ja eetilisele meelele p?ris vastuv?etav, evenkide hundikultus aga ?llatav, kui mitte v?igastav. Kuid ?koloogiliselt on hundikultus v?ib-olla t?husamgi teiste – „heade ja meeldivate” – loomade kultusest, sest hunte s??stes ahendame oma kasutatavaid ressursse ?ieti kahev?rra, k?igepealt loobudes tarvitamast hunti ennast ja teiseks s?ilitades teda oma konkurendina. Peale selle – hunt on saakloomade (n?iteks p?hjap?trade) populatsioonide sanitar.

Данный текст является ознакомительным фрагментом.